28.02.2020
Rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
Rahvuskonservatiivist kolumnist, teoloog ja näitleja Malle Pärn kirjutab sellest, kuidas sotsiaalministeerium turgutab jätkuvalt gruppi, kes ühiskonnale mingit kasu ei too, ja kes nõuab maksumaksja raha üksnes isiklike soovide täitmiseks.
„Meie elu läheb iga päevaga aina hullemaks. Kuidagi ei tahaks uskuda, et see päriselt toimub, aina enam meenutab meie ühiskondlik-poliitiline elu kas halba unenägu või ulmefilmi, kus kurjad tulnukad poevad inimeste kehadesse ja hakkavad siis nende kaudu päris-inimesi hävitama.
Kas see ongi see, mida Ossinovski nimetas ohtlikuks düstoopiaks?
Sotsiaalministeerium on meil süüdimatu, või puutumatu, või omaette riik riigis, kus meie ühised seadused mitte midagi ei tähenda. Ei hoolita seal riigikontrolli otsusest ega rahandusministri nõudmistest.
Hasartmängu seadus näeb ette, et sotsiaalministeerium võib kasiinodelt heategevusse laekunud raha eraldada “meditsiini, hoolekande, perede, vanurite ja puuetega inimestega seotud projektide toetamiseks”.
Seksuaalvähemuste “huvikaitse ja teavitustöö”, teisisõnu LGBT gruppide klubiline tegevus ja seksuaalhälvete PROPAGANDA ei mahu kohe kuidagi nendesse kategooriatesse!
Tsiteerin sotsiaalministeeriumi suhtumist sellesse seadusse:
“Näiteks projekt “Seksuaal- ja soovähemuste teemaline teavitus- ja huvikaitsetegevus ning kogukonna toetamine” on ministeeriumi hinnangul seotud nii perede kui vaimse tervisega.”
Siiani on räägitud, et need vähemused on “samapaljuinimesed”, et seksuaalhälbed on normaalsed ja kümned erinevad soovariandid samuti, nüüd äkki kuulutab minister ise nad vaimselt haigeteks, kelle erandlikku huvielu on vaja riiklikult toetada, lausa kümnete tuhandetega aastas?
Edasi õpetab sotsiaalministeerium oma sõpru, kuidas peenemalt süsteemi petta, et lollilt ausad konservatiivid ei saaks aru, et liberaalid seadustest ei hooli.
Rait Kuuse: “Üks korrigeerimise koht, kui seda kaaluda, võiks olla see, et prioriteetide sõnastamisel natukene selgemini ka taotleja jaoks anda ette, et kus see põhiline suund projektirahade taotlemisel peaks olema. Näiteks soolise võrdõiguslikkuse teemad tegelevad suuresti pereküsimustega. Meie kutsetes võib-olla tuleks see element natukene selgemini välja.”
“Tegelevad pereküsimustega”? Hasartmänguseadus lubab raha jagada puudustkannatavatele lastega peredele, mitte meelelahutuseks õitsval järjel olevatele mänguperedele! Puudustkannatavad pered kasutavad seda raha oma laste toitmiseks ja koolitamiseks, mitte oma veidruste propageerimiseks või oma mõnusa klubielu korraldamiseks!
On tõesti raske uskuda, et üks ministeeriumi ametnik õpetab inimesi seadust rikkuma, õpetab valetama, et nad paremini oskaksid teistele määratud raha endale smugeldada: te ei pea ju ausalt kirjutama, mida te teete tõelistelt abivajajatelt varastatud rahaga, siluge oma sõnastust nii, et see sobiks seadusega. Et need neetud konservatiivid ei saaks teie kallal kiunuma hakata.
Mäletan, et nõukogude ajal tehti palju selliseid vangerdusi ja vingerdusi, ent siis tehti seda enamasti heade ja õigete asjade toetamiseks, eriti kultuuris, – nüüd on see lausa avalik ja seaduslik, seda tehakse ministeeriumi juhtimisel, ja mitte üldsuse hüveks, vaid oma valitud eliidi elumõnude rahastamiseks?
Eesti ei ole enam riik, siin ei kehti enam seadused. Siin võib üks minister ülbelt öelda riigikontrollile: “me ei tarvitse sellega nõustuda.” Kas Kiik ütleks nõnda ka politseile, kui see teda kiiruseületamise eest trahvima tuleks?
Ja see, et rahandusminister nõuab sotsiaalministeeriumilt seaduse täitmist, on Kiige meelest “küüniline ja pretsedenditu”? Kas ta ka teistesse seadustesse niisamuti suhtub?
Liberaalid arvestavad ainult ühe seadusega: MINA TAHAN NII. Nad käituvad nagu programmeeritud robotid. Väljastpoolt ei võta nad vastu mitte ainsatki signaali, igasugune kriitika on nende kõrvus nagu kärbeste sumin. Ja kuna nad ise igasugu pettusi nii hästi valdavad, siis on nad eriti hoolikad lõhestama juuksekarvu, kui mõni konservatiiv mingis tühises pisiasjas nende reeglite vastu eksib.
Ja valitsus ei saa midagi teha, sest igasugu lemettid ja prisked on puutumatud. Presidendi ja peaministri isikliku kaitse all.
Kes valitseb seda väikest Brüsseli provintsi, mille nimi on naiivsetele silmapetteks ikka veel Eesti Vabariik?
Hiljuti tähistasid ka liberaalid Eesti Vabariigi 102. sünnipäeva, ehkki nemad ei ela selles 102-aastases riigis. See riik on nende jaoks tagurlik ja keskaegne, tegelikult peaksid nad lugema oma riigi alguspäevaks seda päeva, kui Eesti võeti Euroopa Liitu. Sest siis algas liberaalia võidukäik, mis tänaseks on kasvanud liberaalide diktatuuriks, ehkki nad enam ametlikult võimul ei ole. Ministeeriumid on täis liberaalset vammi, seda on sealt võimatu välja rookida.
Kurat käib ringi nagu möirgav lõukoer ja otsib, keda neelata. Kõik nõrga immuunsüsteemiga inimesed langevad tema võrku.
Eesti on nagu ühesuunalise liiklusega tänav, kus liberaalidele on kõik lubatud, konservatiividele on kõik keelatud.
Täiesti tühiste asjade pärast sunniti tagasi astuma kolm EKRE ministrit. Kui meil oleks võrdne kohtlemine, siis tuleks nüüd nad tööle ennistada, sest seadused ju ministeeriumidele ei kehti? Kus on nüüd Pakosta ja Inimõiguste Keskus? Kus on nüüd see presidendi toolil istuv ametnik, kes kuulutab, et meil on kõik inimesed võrdsed? MIKS TE AINA VALETATE?
Liberaalidest on saanud fanaatilised elitistid, ainult nende eliitgrupid on inimesed, kõik muu on mõttetu mass ja tülikad segajad, kes tuleb vaikima sundida.
Nii läbipaistvalt, nii alatult ja ülbelt ei käitunud isegi kommunistid nõukogude ajal. Tundub, et kõik nõukogude aja pahed olid üksjagu mahedamad kui tänaste liberaalide pahed.
Ministeerium ütleb, et veerand miljonit maksumaksja raha lihtsalt suvaliselt vasakule sokutamine ei ole seadusevastane, ja peaminister kaitseb oma kamraadi. Kas see ei ole lausa avalik korruptsioon? Peaministri tasandil?
Aga selline eliitklasside ja gruppide looomine ajab rahva tõeliselt vihaseks. Sest inimestel on veel säilinud see liberaalide meelest ilmselt “atavistlik” õiglustunne.
Miks eelistatakse mingit gruppi, kes mitte midagi ühiskonnale kasu ei too, kes maksumaksja raha nõuab üksnes isiklike soovide täitmiseks? Kas liberaalid seda lausa nimme taotlevadki?“