Malle Pärn: vastuoludest meie sõnade ja tegude vahel

Teoloog ja näitleja Malle Pärn võtab oma järjekordses arvamusloos ilusasti kokku selle, mis on Eesti ühiskonnas valesti ja mis on loonud mõranenud peegelpildi maailmas tegelikult toimuvast.

“Kuidas nimetada inimest, kelle sõnad ja teod ei lähe omavahel kokku? Kes räägib ja kuulutab sallivust ja avatud mõtlemist, aga oma tegudes väljendab sallimatust ja suletud mõtlemist.

Ta räägib avatud maailmast, aga sulgeb selle maailma nende ees, kes peavad ainsaks õigeks abieluks vaid mehe ja naise liitu. Nimetab vihakõneks kurjategija nimetamist kurjategijaks, juhul kui see on Aafrikast Euroopasse pagenud moslem või neeger. Ja rassistiks seda, kellele ei meeldi illegaalselt teise riiki tungivad kurjategijad.

Kas vägistamine ja inimeste tapmine pole ometi hullem kui soov kurjategijaid mitte oma maale lubada, soov oma rahvast uute kannatuste eest kaitsta? Kannatus on tavaliselt mingi eksimuse või valesammu tulemus. Miks peab terve rahvas kannatama poliitkarjeristide eksimuste pärast? Kui eksib valitsus, siis kannatab ometi terve rahvas. Ja süüdlane isegi ei vastuta, kahetsemisest rääkimata.

Tegelikult ta muidugi vastutab, sest mitte keegi ei pääse oma tegude tagajärgede eest. Me maksame kõik kinni, mida me teeme. Kes teeb head, see kogub head kapitali, kes teeb kurja, ülekohut, haiget, see kogub halba kapitali. On ju öeldud, et keda Jumal karistada tahab, sellelt võtab ta kõigepealt mõistuse.

Inimene ei saa enam aru, kes ta on, ja kus ta elab, mida ta teeb. Ta ei oska näha oma tegude tagajärgi ega suuda neid heaks teha. See on üks hullemaid karistusi. Jumal on sulgenud ta silmad ja kõrvad, ja arukad inimesed, kellel mõistmisvõime on alles, hindavad ta isekad väljaastumised narrimütsi vääriliseks.

Kui talle räägitakse tema tehtud vigadest, siis hakkab ta parimal juhul tähtsa näoga otsima võimalusi asja paremaks teha, et nendest vigadest tulenevaid kannatusi leevendada. Aga ta ei näe kunagi probleemide põhjusi, ta võitleb alati tagajärgedega. Teeb iluravi, seab toolid istumiseks ümber, aga muusika jääb samaks. Halvemal juhul nimetab ta vihakõnelejaks või millekski veel hullemaks neid, kes ta tähelepanu tema vigadele juhivad.

Ta nõuab sallivust, aga ainult nendelt, kes kohustuslikku ideoloogiat omaks võtta ei taha. Sallida tuleb tema meelest teatud eelistatud gruppe, mitte kõiki inimesi võrdselt. Ja teatud gruppide suhtes tuleb olla äärmiselt sallimatu, pealegi üsna primitiivsel viisil, neid tuleb igati püüda vaigistada. Ja ISE võib ta alati olla sallimatu, sest tema otsustab, keda tuleb sallida ja keda ei tohi mitte.

Me elame tõepoolest nagu mingis pseudismihulluses, kõik on pseudo: pseudoliberaalid, pseudoharitlased, pseudokunst, pseudopoliitika, pseudosallivus…

Kirikukogu tegi avalduse, et Põhiseaduses fikseeritaks abielu mehe ja naise liiduna. Ja taas vallandus, kui kasutada justiitsministri leksikat, tõeline kanakarja kambakas. Isegi kirikuinimeste hulgas leidus neid, kellele see valusasti vastu hakkas, juba levitatakse ajakirjanduses “uut teoloogiat”, mille järgi Piiblist tohib elujuhiseks võtta vaid neid põhimõtteid, mis sobivad moodsate pseudoväärtustega.

Ja otse loomulikult andis meie “innovaatiline” ajakirjandus neile lahkesti sõna, suunates süüdistava näpu kiriku “tagurlaste” peale, kelle meelest Jumal lõi inimese meheks ja naiseks, mitte kõikvõimalikeks vulavateks ja virdavateks soovariantideks.

Geiabielu teemal ei ole meil tegelikult vaja mingeid “debatte”, meil on vaja ausaid meditsiinilisi ja psühholoogilisi uurimusi. Ilma poliitikata, ilma ideoloogiata. Ilma vägivallata.

Ja kirikus ei ole ka vaja mingeid “dialooge”, mu meelest on kõik need dialoogid juba peetud, aga geiaktivistid EI loe, ei kuula, ei arvesta selle teise poolega. Ei soovita ju võrdset kohtlemist, vaid eelsiseisundit, eesõigusi, puutumatust.

Kuidas õpetada inimesed jälle oma mõtteid avaldama, ilma kaklemiseta, ilma vastastikuse solvamiseta, viisakalt, mõistlikult?”