Riigikogu väliskomisjoni aseesimehe Marko Mihkelsoni sõnul viitavat Iraani raketilöögid USA baasidele Iraagis Teherani soovile vältida konflikti kasvamist täiemahuliseks sōjaks – miski selles loogikas ei tundu tõene ehk ei saa olla virutamist, et ära hoida suuremat kaklust.
“Iraani raketilöögid USA baasidele Iraagis viitavad Teherani soovile vältida konflikti kasvamist täiemahuliseks sōjaks. Nüüd on kōik Trumpi otsustada, kas teha samm edasi vōi hoiduda ettearvamatute tagajärgedeni viivatest rünnakutest Iraani sihtmärkide pihta. Ka Eesti peaks oma diplomaatiliste kanalite kaudu andma USA liitlastele mōista, et pingete maandamine kaitseb ka liitlaste elusid ja huvisid ning loob eelduse olukorra stabiliseerimiseks. Suur küsimus on Ukraina reisilennukiga Teheranis toimunud katastroof. Väidetavalt ei teatanud piloodid enne hävingut ühestki probleemist,” kirjutab reformar Mihkelson sotsiaalmeedias.
Arvatavasti mõtles Mihkelson pigem seda, et Iraan piirdus vaid sõjaväebaaside tulistamisega ega andnud lööke näiteks Tel Avivi ja Haifa pihta, kuid see ei tee tema loogikat vähem naeruväärseks. Päris kindlasti arvestab Iraan, et vastulöök tuleb ja ega Teheran saa ise üldises sõjahüsteerias samuti nõrkust välja näidata.
Raketilöök, mis võinuks kaasa tuua palju inimohvreid, oli pigem eelduseks, et tuleb vastusamm ja pinged eskaleeruvad veelgi rohkem. Seda enam, et USA puhul loeb ka suurriigi maine koos Iraani paariariigi mainega.
Iraagi sõjaväe teatel tabas Iraagi põhiosas asuvat Al-Asadi baasi ja autonoomses Kurdistanis Arbil paiknevat baasi ööl vastu kolmapäeva ühtekokku 22 raketti – Mihkelsoni loogika järgi pigem rahutuvid.
Mihkelson näeb ilmselgelt süüd pingete kasvus pigem USA-l kui piirkondlikult aktiivsel sõdadesse sekkujal (Jeemen, Süüria) Iraanil. Tema soovitus Trumpile survet avaldada tähendab sisuliselt Eesti distantseerumist oma peamisest sõjalisest liitlasest NATO raames, kes suudaks Eestit aidata konflikti korral Venemaaga.
Mõistagi ei taha keegi täiemahulist sõda Lähis-idas, kuid see peab tulema mõlema poole taltumisest. Iraan on näidanud, et tema seda teha ei kavatse ja seda juba ammu enne kindral Soleimani tapmist. USA peaks hoiduma mõtlematutest otsustest, kuid ajatolladele järgi andmine viib pigem nende aktiivsuse kasvule.
Seega tasub küll toetada mistahes ettevõtmisi pingete maandamiseks Iraagi ja Iraani ümber, kuid seda konflikti ei saa ära kasutada veelgi suuremaks distantseerumiseks Trumpi-USA-st, nagu soovitab Mihkelson.