Portaali Objektiiv peatoimetaja Markus Järvi kommenteerib välisminister Margus Tsahkna sõnu sellest, kuidas Eestis räägitavat vanast heast Rootsi ajast, kui näidet jätkuvast orjameelsusest.
“Kujutan ette, millise sisemise muigega kuulavad kuningriigi alamatest diplomaadid keskharidusega Eesti välisministri targutust Eesti ja Rootsi suhete teemal: “Eestil ja Rootsil on pikk ühine ajalugu. Me ütleme Eestis: head vanad Rootsi ajad – ja need olid head. Meie riikide koostöö on tasemel.”
Vaata, Margus, “Vana head Rootsi aega” ei saa mitte ühelgi viisil tuua näitena “meie riikide koostööst”. Rootsi kuningriik võitis Eesti- ja Liivimaa alad Poolalt ja Taanilt. Ja kui inimene ei soovi end ja oma riiki esindades näida orjameelse tohmanina, siis ta ei hakka pugedes ülistama teise riigi vallutusi enda territooriumil, ilmselt arvates, et see võiks rootslastele meele järgi olla: “Küll oli tore, et te meid vallutasite. Igasugu isandaid ja kupjaid on meite rahval olnud, aga teie all oli meil kõige parem elada.”
Närune, orjameelne, piinlik ja provintslik tase. Sügavalt vastumeelne vaim.”
Toimetus lisab omalt poolt ülevaate Vikipeediast, mis kirjeldab “head Rootsi aega” eestlaste jaoks.
Teadaolevalt kõigi aegade laastavaim näljahäda oli Eestis aastail 1695–1697.
Ikaldus tabas Eestit aastail 1694. Viljakasvuks oli ilm ebasoodne, järgmisel aastal sadas suvi läbi külma vihma, nii et heina ei saanud teha. Rukis ei õitsenud ega valminud. Suvivilja hävitas sügisel varajane külm. 1696. aasta kevad oli jälle väga külm ja suvel sadas taas vihma. Ikaldus oli veel suurem kui eelmisel aastal. 1696. aastal hakkasid esimesed inimesed nälga surema. Paljud inimesed lahkusid kodudest, et toitu otsida. Suure näljaga proovisid inimesed süüa kõike, mis kätte sattus. Söödi isegi õlgi, puukoort, sõnnikut. Paljud inimesed läksid linnadesse, kus oli aga samuti toidupuudus. 1697. aasta kevadel, kui teede ja asulate ümber hakkas lumi sulama, leiti palju talvel surnud inimeste laipu. Kõige vähem lootust olid orbudel ja vanuritel.
Rootsi võimud ei andnud näljahädalistele mingisugust abi. 1696. aastal oli linnades veel piisavad toiduvarud, kuid neid ei jagatud välja. Samal ajal kui talupojad massiliselt nälga surid, veeti vilja isegi maalt välja Rootsi ja Soome, kus näljahäda oli suurem.
Levisid tüüfus ja düsenteeria. Näljahäda lõppes alles 1698. aastal. On arvatud, et suri umbes 70 000–75 000 inimest, seega 20% rahvastikust ehk iga viies inimene. Lisaks oli Rootsi ajal Eestis kaks katkulainet.