01.01.2020
Mart Helme
Rahvaste ärkamine nn liberaalse demokraatia lummusest on globaalne ja peatamatu trend, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme.
Konflikt Eesti sisepoliitikas muutub aina ägedamaks ja põhimõttelisemaks. Vastamisi on kaks leeri. Need, kelle jaoks on Eesti tulevik lahustumine globaliseeruvas multi-kulti sulatusahjus ja need, kes klammerduvad visalt rahvuskultuuri, rahvaste enesemääramisõiguse ja rahvusriikluse külge.
Kahe leeri vahele mahub ka seltskond, kes kujutab naiivselt ette, et selles vastasseisus on võimalik jääda erapooletuks ning olla ühtaegu nii siga kui ka kägu. Kuid nemad ei määra ei selle võitluse sisu ega ka tulemust.
Ent püüdkem lahti mõtestada, mis siis ikkagi toimub Eestis, veel enam aga Eestit ümbritsevas maailmas. Esiteks pole Eestiski tuure koguv vastasseis globalistide ja rahvuslaste vahel mitte mingi kohalik üksiknähtus, vaid laiema pildi üks väike mosaiigikild.
Vaatame üle lahe Soome, kus Põlissoomlaste erakond on arvamusküsitlustes tõusnud kindlalt püsivale esikohale. Vaatame üle lahe Rootsi, kus populaarseimaks parteiks tõusis hiljuti immigratsioonivastane partei Rootsi Demokraadid, kukutades teisele kohale sada aastat juhtpositsioonil olnud sotsid. Vaatame üle lombi, kus president Donald Trump on lubanud teha Ameerika uuesti suureks. „Make America Great Again“ on sealjuures loosung, mis on mõeldud pärisameeriklastele, mitte demokraatide võimutsemise ajal USA-sse massiliselt sisse valgunud igat sorti immigrantidele.
Või vaatame, kuidas oma rahvuskultuure ja ajalugu kõrgelt hindavad ungarlased ning poolakad toetavad juba pea kümmekond aastat riigi ainujuhtidena rahvuskonservatiivseid poliitikuid ega soovi näha nende kõrval end globalismi maaletoomisega diskrediteerinud nn mõõdukaid või liberaalseid poliitikuid. Rahvaste ärkamine liberaalse demokraatia lummusest on globaalne ja peatamatu trend. Ning Eestis on selle trendi nimi EKRE.
Teiseks on maailm jõudnud arengufaasi, kus senine, külma sõja järgsel inertsil põhinenud maailmakord on rajus muutumises. Kui veel 2000. aastate algul võis uskuda, et Nõukogude Liidu lagunemise järel tekkinud vaakumi täidavad USA ja Euroopa Liit, siis praeguseks on selge, et seda ei juhtunud ega juhtu ka edaspidi. Nii võimas kui USA ka poleks, käib talle ülemaailmse sandarmi roll üle jõu. Jah, Ameerika Ühendriigid on tänases maailmas ainus jõukeskus, millel on nii ülemaailmsed huvid kui ka võimekus neid teatud ulatuses ellu viia, kuid rõhk on siin tõdemusel „teatud ulatuses“.
Praktiliselt lakkamatu osalemine mõnes teise maailmasõja järgses militaarses konfliktikoldes on USA avalikkuse ära väsitanud. Ameeriklased küsivad nii iseendalt kui ka oma juhtidelt üha valjemini: milleks? Miks me peame lahendama võõraid konflikte? Miks me peame eksportima demokraatiat rahvastele, kes seda ei soovi või pole selleks valmis? Miks me peame kaitsma riike, mis ise selleks kulutusi teha ei raatsi, küll aga kostitavad sellest hoolimata USA-d lakkamatult krõbeda sõimuga? Miks me sõlmime nende riikidega meile ebasoodsaid kaubanduslepinguid? Miks me laseme neil dumpingut kasutades meie töökohti ja meie oma siseturgu üle lüüa? Aitab! On aeg teha Ameerika uuesti suureks! Donald Trump on nende liberaalide poolt vastamata jäetud küsimuste tulemus, mitte põhjus.
Mis puutub Euroopa Liitu, siis sellest ei ole kujunenud ega kujunegi kunagi arvestatavat jõukeskust, sest nii Euroopa Komisjoni, aga ka üksikute liikmesriikide bürokraatia on praeguseks sisuliselt tapnud Euroopa majandusliku konkurentsivõime ning vaskliberaalse ideoloogia poolt inimestele peale surutav poliitkorrektne raamistus hävitab järjekindlalt ka EL-i moraalset külgetõmbejõudu.
Kui lisada veel, et Euroopa Liit on ennast algusaegadest peale legitimeerinud eelkõige Saksamaa paksu, kuid nüüdseks oluliselt kõhnemaks jäänud rahakoti kaudu, jõuamegi nende tsentrifugaalsete jõudude tuumani, mis võivad lennutada Euroopa Liidu laiali või summutada impotentsesse bürokraatlikku sehkendamisse.
Kolmandaks. Sõdurkeiser Napoleon Bonaparte sedastas, et suurtel pataljonidel on alati õigus. See kehtib ka globaalsete demograafiliste trendide kohta. Kas olete mõelnud, kui suur on Prantsusmaa elanikkond? Vastus peaks olema, et ümmarguselt 66 miljonit. Kui palju on elanikke aga Türgis? Mälu järgi ütlen, et seitsekümmend miljonit. Meile mõnevõrra lähemas, aga harjumuspäraselt ikkagi ebaoluliseks arengumaaks peetavas Egiptuses ligineb elanike arv 80-le miljonile. Samasugune on pilt Iraanis. Lausa hiiglased on aga Hiina oma 1,3 miljardi ja India oma 1,1 miljardi elanikuga. Meenutame võrdluseks, et USA elanikkond on vaid pisut üle 300 miljoni ja Euroopa Liidu elanikkond ümmarguselt 500 miljonit.
Võiksime loeteluga pikalt jätkata, ent see statistika on meie käsitluses vajalik üksnes selleks, et mõista, missugused pöörased muutuste tuuled puhuvad maailmas juba ainuüksi demograafiliste protsesside tulemusena. Suur osa omaaegse nn kolmanda maailma riikidest on klimaatiliste ja muude looduslike tingimuste, aga ka sotsiaalse mahajäämuse, korruptsiooni ja etnilise ning religioosse vaenu tõttu võimetud tagama elanikele turvalisust ning kõige elementaarsematki toimetulekut.
Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas liikvele läinud kümnetesse miljonitesse ulatuvad massid tähendavad meietaolise väikerahva jaoks viitsütikuga pommi.
Ja siin ongi liberaalide ja konservatiivide, globalistide ja rahvuslaste vahelise konflikti tuum. Mäletame ju hästi, kuidas Angela Merkel 2015. aasta massiimmigratsiooni laineharjal immigrandid Saksamaal teretulnuks kuulutas. Ja mäletame ka hästi, kuidas Eesti tollane peaminister Taavi Rõivas Eestiski Merkelit kopeerida püüdis ning immigratsiooni vastustavad poliitikud ning kodanikud rassistideks tembeldas.
Ungari peaminister Victor Orban, kes vaatamata Brüsseli ja Berliini survele keeldus migrante vastu võtmast ning varustas Ungari piiri kiirkorras jõuliselt valvatava taraga, elab tänasel päeval riigis, kus islami terroristid ei vägista naisi, ei sõida autodega rahva hulka, ei raiu tänavatel inimesi mõõkade või kööginugadega ja ei pane toime muid õõvastavaid kuritegusid, mis on saanud immigrantidele uksed avanud riikides uueks normaalsuseks. Ungaris pole ka Lähis-Idast ja Aafrikast pärit gängide omavahelisi tänavasõdu narkoturgude, prostitutsiooniäri ja relva- ning inimkaubanduse reviiride jagamise pärast.
Kõike seda silmas pidades on lausa õõvastav, kuidas ka meie liberaalid peavad ikka veel eeskujuks nn igavaid Põhjamaid, kus aga heldete sotsiaaltoetuste peal vegeteerivate immigrantide märatsemine on saanud igapäevaseks reaalsuseks. Veelgi õõvastavam on aga see, et oma rahvaid kõigest sellest säästnud Ida-Euroopa riikide juhte järjepanu nii liberaalide kui ka meedia poolt mustatakse.
Victor Orban on öelnud, et kolmkümmend aastat tagasi pidasime me Euroopa Liitu oma tulevikuks. Nüüd aga näeme, et hoopis meie oleme Euroopa tulevik.
Selle tõdemusega saab ainult nõustuda. Seepärast on ka Eesti Konservatiivne Rahvaerakond valinud üheselt ja kindlameelselt rahvusliku suveräänsuse kursi ega lase end päevast päeva laimavatel oponentidel hirmutada või väärata.
Lõppude lõpuks on kaalul see, kas me jätame oma järglastele Eesti, mis on meie rahvuskodu, või lihtsalt Estonia, mida asustavad igast maailma nurgast kokku uhutud migrandid.
Mart Helme
EKRE esimees