12.11.2018
Mart Helme
Vaadates Esimese maailmasõja lõpu tähistamise uudistest Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni rumalat, kuid seejuures topelt upsakat nägu, haaras mind tõeline haletsus. Kas see mees, kes räägib peaaegu igas kõnes, et rahvusi enam pole, on vaid eurooplased, ei saa aru, et just tema – mitte tema poolt süüdistatud „populistid“ ja „natsionalistid“ – tegeleb kõige aktiivsemal moel vihaõhutamise ja Euroopa lõhestamisega?
Kas see mees, kes süvariigi toel Prantsusmaa presidendiks upitati (nagu ka Eesti praegune president), ei saa aru, et Euroopa oma kaitsejõudude loomist propageerides lammutab ta NATO-t, jätab Euroopa (meie kaasa arvatud) kaitseta ja käitub ilmselgelt Vladimir Putini kasuliku idioodina? Kas Macron, kes kujutab ette, nagu kestaksid Prantsusmaal endiselt Napoleon Bonaparte’i impeeriumi hiilgeajad, annab endale aru, et keisri langemise järgselt on Prantsusmaa ajalugu üksainus allakäigu trepist üles rühkimine?
Tuletaks talle siis meelde: Prantsusmaa kaotas haledalt Prantsuse-Preisi sõja ja sünnitas seeläbi Saksa Keisririigi. Prantsusmaa kaotas sisuliselt Esimese maailmasõja, kus 1914. aastal päästis riigi hävingust üksnes belglaste visa vastupanu, mis pidurdas Schlieffeni plaani elluviimist, seejärel Suurbritannia sekkumine ja lõpuks 1918. aasta suve kriitilistel päevadel sadade tuhandete värskete ameerika sõdurite saabumine.
Prantsusmaa varises kaardimajakesena kõigest kahe nädalaga kokku Teises maailmasõjas ning prantslased demonstreerisid massiliselt valmisolekut siidisukkade ja šokolaadi eest okupantidega koostööd teha. Vastupanuliikumine, millest tänapäeval filme teha armastatakse, on oma mõnetuhandelise liikmeskonnaga selgelt üle paisutatud ilukirjanduslik süžee. Ja seegi osutus võimalikuks üksnes tänu brittide ohvrimeelsele abile. Ning lõpuks olidki ameeriklased ja inglased need, kes Prantsusmaa saksa okupatsioonist vabastasid, mitte prantslased.
Aga see pole veel kõik. Prantslased kaotasid ka sõja Alžeerias, kus nad ei põrkunud tagasi ei massimõrvade ega genotsiidi ees. Ning kaotasid sõja Indo-Hiinas, kus nende peksasaamise järel kommunismivastase võitluse raskuse pidi enda kanda võtma prantslaste poolt nii sügavalt põlatud USA.
Tänusõnu kõige selle eest pole ameeriklased prantslastelt kunagi kuulnud. Küll lõid Marshalli plaani läbi ameeriklastelt abi saanud prantslased USA-le kohe noa selga NATO sõjalises koostöös osalemisest keeldumise läbi. Nüüd ajab Prantsusmaa siis jälle täiesti arulagedat USA vastast poliitikat, pingutades oma düstroofilisi lihaseid ja kuulutades, kuidas ta nende abil Euroopat muu hulgas ka USA vastu kaitsma asub. Lihtsalt haige.
Ja seepärast: Macroni Prantsusmaa on probleem. Euroopa impeerium, mida Macron koos Euroopa Komisjoni ja sakslastega ehitada püüab, on probleem. Sest see probleem viib vältimatult Prantsuse-Saksa-Vene teljeni ning see telg ei sünni mingil juhul Moskvale meelehea pakkumiseta. Mida iganes Mikserid, Mihkelsonid, Ratased ja Kaljulaidid meile ka ei räägiks, Pariisis ja Berliinis oleme meie juba selle meelehea sisse arvatud.
Kui 1990. aastatel NATO laiendamist kavandati, olid Pariis ja Berliin viimase hetkeni Balti riikide kaasamise vastu ning üksnes USA jõuline surve sundis neid meie liitumisega leppima. Hetkel, kui NATO Euroopa oma kaitsejõududega asendatakse, visatakse meid Vene karule. Ja eks siis näis, kas meie peavoolumeedia ja kartellipoliitikute poolt ära mõnitatud Donald Trump peab meid ameeriklaste kaitse vääriliseks või mitte.
Mart Helme,
EKRE esimees,
ajaloolane