Kolmapäevases Riigikogu infotunnis küsis EKRE saadik Mart Helme sotsiaalminister Karmen Jollerilt kriisimeditsiooni kohta, mida pole Eestis eriti arendatud.
Mart Helme: “Me oleme nüüd Reformierakonna retoorika kohaselt viiendat aastat juba sõjas. Sõda tähendab seda, et see paneb kõikidele ühiskondlikele sektoritele erakorralised kohustused ja ülesanded. Kuigi meil lahingutegevust, jumal tänatud, siin ei toimu, siis ometigi, kui me vaatame näiteks, et meie suur sõber ja liitlane Saksamaa praegu tegeleb oma meditsiinisüsteemi viimisega kriisiolukorra vajadustega vastavusse, siis ma tahaks teada, missugune on meie tegevus selleks, et viia meie meditsiinisüsteem kriisiolukorraga ja konkreetselt just sõjaolukorraga vastavusse.
Missugused on meie väljaõppe tegevused ja perspektiivid? Me peame arvestama sellega, et kui meil rindelt tuleb päevade jooksul sadu raskelt vigastada saanud inimesi, siis kuidas me anname neile rinde lähedal esmaabi, kuidas me transpordime nad kuskile keskustesse, kas need keskused on meil juba välja valitud, kas need keskused on ette valmistatud, on seal alternatiivsed energiasüsteemid, kanalisatsioon ja kõik muu seesugune, ja kas seal on medikamentide varu, kas meil jätkub piisavalt kirurge. Tänasel päeval me teame, et meil on maakonnahaiglatest valvekirurgid suures osas likvideeritud, meil on maakonnahaiglatest kadunud anestesioloogiavõimalused või on need vähemalt väga piiratud ja ka narkoosivõimalused.
Viiendal sõja-aastal mind siiralt huvitab, kuidas me sellises olukorras hakkama saaksime. Kas te oskate riigipoolsed tegevused ja tegevuskavad praegu meile mingil kombel visandada?”
Sõjalisest aspektist ei osanud Karmen Joller midagi rääkida, ta tuletas vaid meelde Covidi-aegu, millega ta oli väga rahul, ning ta pani ühte patta kõik võimalikud kriisid. See pani Mart Helme nentima: “Nojah, see üldine kirjeldus, see on meile kõigile tuttav. Selles suhtes muidugi midagi uut ma siin ei kuulnud ja avalikkus samuti mitte.
Me siin aeg-ajalt ikka meedia vahendusel saame teada, et meil on puudu ühe või teise veregrupi verd ja on kiiresti vaja, keegi on raskes seisus. No kujutame nüüd ette, et meil on sajad inimesed, kellel on väga suured verekaotused, need on erinevad veregrupid. Ja kust me selle vere võtame? Kus meil need varud on? Kus me neid transpordime? Need on väga praktilised küsimused ja ma saan aru, et ega te kõikidesse sellistesse logistilistesse detailidesse ei saa minna.
Aga kui me räägime riigi kriisivalmidusest, siis tavaliselt me kipume ikka rääkima, jah, just nimelt energeetikast või sellest, et meil peaks olema mingid generaatorid, ja räägime sellest, et meil peaks olema toidu- ja veevarud, aga medikamentide varud ja arstide valmisolek – sõjas on haavad teistsugused: killuhaavad, kuulihaavad, inimestelt ärarebitud jäsemed. Te arstina loomulikult saate aru ja teate paremini, kui spetsiifilised need vigastused on. Kas meil on arstid?
Noored arstid ei pruugi lihtsalt ka psühholoogiliselt olla valmis selleks, et niisuguste asjadega hakkama saada. Nii et selles mõttes see tähendabki kriisikoolitust. Võib-olla ka kuna meil siin kahetsusväärselt lähinaabruskonnas, Ukrainas käib sõda, sinna rindele või rindelähedasse või haiglatesse inimeste väljaõppele stažeerima saatmine. Ma just pean eelkõige neid puhtmeditsiinilisi väljakutseid silmas.
Ja, palun, ma ei trolli siin ja ma ei taha absoluutselt halvustada valitsust, vaid ma räägin seda kõike puhtalt murest selle pärast, missugune on ikkagi reaalne valmisolek, et me nende hirmsate asjadega hakkama saaksime.”
Siis meenus Jollerile: “1. oktoobril 2025 avati Tartus sõja- ja katastroofimeditsiinikeskus, kus ongi arstide väljaõpe kus toimub. Ja Eestis on tervishoid korraldatud nii, et meil ei ole eraldi sõjaväehaiglaid, nii nagu on suuremates riikides, vaid meil on just nimelt integreeritakse sõjalise kriisi korral tavaline meditsiin selle sõjameditsiiniks. /…/viimastel aastatel on korraldatud ka spetsiifilisi õppusi lausa NATO-ga koostöös, erinevate riikidega koostöös, kus on puudutatud just nimelt masskannatanuid, ja kus on läbi arutatud ka siis kõik alates sellest, milline on seesama verevaru, kust seda saada.”
Üldiselt selgus, et otsest kriisimeditsiini Eestil pole või on see lapsekingades. Või loodetakse ikka NATO liitlastele.