25.08.2018
EKRE esimees Mart Helme
Möödunud neljapäeval Hirvepargis toimunud miitingu “Hirvepark 2018: Eesti rahvas – võimatu missioon?“ lõpukõne pidas EKRE esimees Mart Helme, kes innustas kokkutulnuid suurele võitlusele Eesti suveräänsuse ja rahvuskonservatiivide valimisvõidu eest. Uued Uudised vahendavad tema kõne.
“Miks meil on täna uut Hirveparki vaja? Sest ka täna on vaja julgust, et siia tulla! Ka täna salvestatakse kõike ja võidakse kätte maksta, sest nagu eelkõnelejad on juba maininud, oleme me jõudnud riiki, mis uhkelt on justkui õigusriik, aga tegelikkuses on justiitsmaffia poolse kuritegeliku õigusega riik. Me oleme omalt poolt selgelt deklareerinud – see on vastuvõetamatu, me oleme selle vastu, me hävitame justiitsmaffia ja taastame õigusriigi.
31 aastat tagasi kogunes siin MRP-AEG grupp ja kutsus rahvast kaasa. Selle ürituse eesmärk oli õigluse taastamine. Teine, mitte nii selgelt väljendatud eesmärk oli palju olulisem ja pikema perspektiiviga – see oli Eesti rahva suveräänse otsustamisõiguse taastamine oma ajaloolisel kodumaal.
Täna sügavas suveräänsuspuudes elava Eesti Vabariigi kodanikena on meil sama probleem. Meie, eesti rahva, suveräänse otsustamisõiguse taastamine oma ajaloolisel kodumaal! See on meilt usurpeeritud, ära antud küll Euroopa Komisjonile, küll suuremate ja tugevamate riikide valitsustele, aga ka meie oma kollaborantidele, kes on valimistest valimistesse lubanud ühte ja asunud pärast ellu viima asju, milleks nad ei ole julgenud valimiskampaania ajal mandaati küsida. Kas meilt küsiti mandaati Rail Balticu rajamiseks? Ei küsitud! Kas meilt on küsitud mandaati Eesti metsa mahaparseldamiseks? Ei ole küsitud! Kas meilt on küsitud mandaati kakskeelsete koolide rajamiseks, Eesti suveräänsuse äraandmiseks ja immigrantide sissetoomiseks, nende jaotamiseks Euroopa Komisjoni poolt ja veel paljudeks muudeks asjadeks?
Ja pange tähele – meid, Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda nimetatakse populistideks. Aga tegelikult on populistid need, kes viivad ellu poliitikat, milleks rahvas ei ole mandaati andnud. Need on Keskerakond ja Reformierakond, ühe tagumiku kaks kannikat, kes ajavad selgelt liberaalset, rahvusvaenulikku poliitikat.
Täna lubavad nad jälle – Keskerakond lubab 100-eurost pensionitõusu! Vabandust, aga Keskid on täna võimul – miks nad ei jaga praegu teile sajaeuroseid? Andku juba homme, andku juba septembrikuus pensionäridele 100 eurot kätte, keegi ei takista neid. Nad ei teegi seda, nad ainult lubavad!
Reformierakond algatas aktsiisitõusu, mille tulemusena on sajad miljonid eurod jäänud Eesti riigieelarvesse laekumata kas seetõttu, et soomlased käivad nüüd lätlasi nuumamas, või seetõttu, et ka meie ise käime seda tegemas. Reformierakond, kes ise algatas aktsiisitõusud, lubab suuremeelselt ja lahkelt – suudelge nende jalgu – aktsiise alandada. See on kõige ehedam populism!
See on valijatele valetamine – nad lubavad alandada selle tasemeni, milleni tõstis aktsiisid Taavi Rõivas. Nad tegelikult ei alanda aktsiise, aga meie alandame allapoole sellest tasemest, mis nad on Lätis. Ja uskuge mind, riigieelarvesse tuleb selle võrra raha rohkem! Ja meie tõstame ka pensione, seda mitte kõlavalt lubades, vaid viies ellu maksureformi. Me tutvustame oma maksureformi kava, mis on muide väga mitmekülge, põhjalik ja praktiliselt kõiki maksuliike haarav, juba 23. septembril. Ja uskuge mind, see lööb reformeritel jalad alt! Kaja Kallas ei oska isegi artikuleerida kõiki neid maksuliike ja maksualandusi, mille meie kavatseme ellu viia!
Sest vaadakem, milline primitiivne väitlus on meil maksuteemal aastast aastasse käinud. Astmeline tulumaks, karjuvad ühed. Tasakaalus eelarve, karjuvad teised Ei ole ei tasakaalus eelarvet ega astmelist tulumaksu, aga on üks jauramine sellel teemal, mitte midagi konkreetset ja see on populism – mitte see, mida meie kavatseme teha!
Ma tulen tagasi suveräänsusteema juurde. See on keskne kategooria – ilma suveräänsuseta ei ole meil võimalik otsustada ei oma põllu- ega metsamaa üle, ei oma kaitse- ega koolikulutuste üle, ei oma tervishoiu- ega laste ja vanurite poliitika üle. Ilma suveräänsuseta ei saa me nende asjade üle otsustada. Kui me ei ole suveräänsed, siis kuulame nagu indiaanlane preerias, kõrv vastu raudteerööbast, milline rong sealt tuleb, mille ülesõitmist endast me kardame. Aga meie ei karda, mida suveräänsus tähendabki. Me ei karda ei süvariiki, kes teie kõikide nägusid siin salaja jäädvustab; me ei karda ka endast suuremaid ja tugevamaid riike, sest me oleme uhke rahvas ja me võitleme enda eest.
Ajaloolasena toon ühe paralleeli. Liivimaa Kaupo arvas pärast seda, kui oli Roomas käinud ja paavsti kätt suudelnud, et tema on tark ja kaval ja tema sakslastega sõdima ei hakka, tema oskab nendega ilusasti vahekorrad ära klatitada. Tema jääb võimule – annab keisrile, mis keisri osa ja jumalale, mis jumala osa. Lembitu oli mees, kes kutsus üle Eesti maleva kokku ja ütles, et me ei anna alla. Ta langes, ta pea raiuti maha ja viidi algul Riiga, siis Malborki, ja võib-olla on see praeguseni mõne Poola provintsimuuseumi kogus Eesti kuninga pea nime all. Aga kus on liivlased, kes ei võidelnud enda eest ja kes arvasid, et sussa-vussa saame hakkama? Neid ei ole enam. Ja kus on eestlased, kes hakkasid vastu 13. sajandil, hakkasid vastu ka 20. sajandil ja kes hakkavad vastu ka nüüd, 21. sajandil, kõikidele neile, kes arvavad, et suuremate ees tuleb küürutada, tagumik uppi ajada, et “euroopalikke väärtusi” saaks praktiseerida.
See “eliit” läheb allavett, ta peab juba taandumislahinguid. Ma hoiatan kõiki meie erakonna liikmeid, toetajaid ja mõttekaaslasi – sellel taandumislahinguid pidava seltskonna alatusel ei ole piire, nad kavatsevad valimiste eel kõikvõimalikke fabritseeringuid, laimu ja valesid levitada, et mitte lasta meil võita! Me oleme juba nädalaid kuulnud mingisugustest olematutest erakondadest, kes hakkavad ilma tegema. Me teame, et need on ühepäevaliblikad, millel on ainult üks eesmärk – takistada meil valimisvõitu võtmast. Nad lähevad sellega alt ja on juba läinud.
Süvariik kolistab, kaks ämbrit kummagi jala otsas, kuid nad lähevad alt, sest see enam ei tööta, ei ole enam aasta 2000 või millal see oligi, kui Res Publica vikerkaarevärviline mull õnnestus taevasse puhuda ja seal ta siis lõhkes ning pritsis meid kõiki väga inetult lõhnava vedelikuga üle. Ei ole enam see aeg, nagu ka aastal 2015, mil õnnestus mingi pehme rahvuslusega konservatiivsusele pretendeeriv erakonnakene auru väljalaskmiseks meie kõrvale sättida. See ei ole enam võimalik. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et ma pean sõna otseses mõttes seinaääri pidi käima, sest igal pool, ükskõik, millisesse Eesti linna või maakauplusesse ma lähen, astuvad inimesed ligi, suruvad kätt, tänavad, soovivad jõudu ja nagu refrään, kõlab kogu aeg: “Te olete meie viimane lootus!”
Kui te arvate, et ma olen väga meelitatud ja lähen ka vikerkaarevärviliseks õhupalliks – ei lähe, sest minule ütleb see ainult üht: mees kas sa ise saad aru, milline tohutu vastutus on sinul ja sinu erakonnal? Meie peal on eesti rahva kestmise tohutu vastutus, see on eesti rahva omal maal peremeheks olemise vastutus, see on meie kui suveräänse, rahvusvahelise õiguse subjekti maksmapanemise vastutus.
See ei ole lihtsalt ühekordne valimiskampaania, isegi mitte võitmise kampaania. Kui me valimised võidame, siis me peame alles hakkame tegema seda, mida oleme lubanud! Sest vastasel korral juhtub meiega sama mis Res Publicaga ja seda ei ela eesti rahvas üle. See on see vastutuse koht ja see vastutus on meil, meie erakonnal, aga ka meie valijatel ja kogu eesti rahval. Sest see eliit, kes on ennast maha müünud või kes ei taju oma vastutust eesti rahva ees, tuleb kõrvale heita.
Meile heidetakse nina peale – 20% toetavad teid, aga 80% ei toeta. Me saame veel näha! Ma võiks öelda, et 75% ei toeta Reformierakonda ka. On see neile rõõmusõnum? Küsimus ei ole selles, et meie ülesanne on tekitada paradigma, mida neil teistel ei ole võimalik ignoreerida. Nelja aasta jooksul oleme me seda suutnud. Me oleme toonud Eesti poliitikasse teemad ja teemapüstitused, mida keegi teine ei oleks teinud. Ja muidugi soovivad kõik meist lahti saada, et saaks need teemapüstitused vaiba alla suruda ja meie ülesanne on mitte lasta neil seda teha. Meie ei lase Eestit maha mängida, venestada, ega ka inglistada, sest Eesti on Eesti!
Ma tahan koputada ka iga lihtsa eestlase südamele ühe lihtsa mõtlemapaneva faktiga. 20. sajandi algul oli maailmas 2 miljardit inimest, ja 1 miljon eestlast. Tänasel päeval, 21. sajandi teise kümnendi lõpul, on maailmas 7,5 miljardit inimest ja endiselt 1 miljon eestlast. Me peame endale aru andma, et eranditult igaühe meist ülesanne on meie suhtarvu, meie kaalukategooriat maailma asjades tõsta, ja see on üldrahvalik ülesanne. Meie erakond on selle ülesande vedamise vedur.
Ma tuletan meelde, et meie programmis on väga selged, jõulised ja kategoorilised meetmed rahvastikukriisist ülesaamiseks ette nähtud. Me võime olla vedur, mina võin olla vedurijuht, aga kui vaguneid taga ei ole, kui rongi ei ole, siis asi ei edene. Terve meie rahvas peab pingutama selle nimel, et Eesti jääks Eestiks, et meie arv ja suhtarv kasvaksid. See on meie ühine ülesanne ja me oleme rõõmuga valmis olema vedur ja vedurijuht, aga me usume ja loodame, et me innustame ka vaguneid ennast meie vedurile järele haakima. Ma ei ütle muud, kui seda, et me saame järgmise poole aasta jooksul maha pidada väga raske võitluse, see on võitlus võidu nimel ja nad ei võta meilt seda võitu! Sest me oleme väljas mitte isiklike karjääride ja isiklike heaolu eest, vaid Eesti eest!”