31.05.2018
Mart Helme Haljalas.
Neljapäeval toimus Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Esimese lapse sünd on ohus?” arutelu, mille lõpus võttis EKRE poolt sõna erakonna esimees Mart Helme.
Mart Helme käsitlus erines oluliselt teiste esindajate lennukatest ja kõlavatest, kuid samas sisutühjadest juttudest, sest erinevalt arutlemistest töökäte ja pensionide välja teenimise teemadel, tõstis ta esikohale eestlaste säilimise rahvusena, mis peab jääma prioriteetseks, jättes tahaplaanile kõik muud käsitlused. Uued Uudised vahendavad kõne täisteksti.
“Mul ei olnud kavas siia kõnetooli täna tulla, sest meie fraktsiooni poolt on siit juba kõlanud mitu kõnet, aga midagi jäi kriipima, päris mitu asja ja mitte ainult siit saalist. Kõigepealt jäi kriipima see, et ikkagi räägitakse rohkem rahvastikust, tööjõust ja pensioniteenijatest, kui sellest, et meil kasvaks, kosuks, tugevneks, oma kodumaa üle uhkust tunneks ja oma kodumaal inimväärselt elada saaks eesti rahvas.
See on ju tegelikult asja sisu, mitte see, et meil rahvastikukriisi tingimustes väheneb töökäte arv. Kas see ikka väheneb? Ma tean teist statistikat, mis ütleb, et viiekümne aasta pärast ei ole meil mitte 100 000 kätepaari puudu, vaid 50 000 töökohta on puudu, sest innovatsioon ja tehnoloogia areng on jõudnud sinna, et töökäsi polegi enam nii palju vaja. Ja mis me siis teeme kõigi nende araablaste, neegrite, ukrainlaste ja venelastega, keda me oleme siia tassinud selle pärast, et meil ettevõtjad tahavad orjatööjõudu madala palga eest ja meil on just nagu pensioniteenijaid vaja? Mis me siis nendega teeme, kuidas me neid integreerime? See on üks asi, mis siin kriipima jäi.
Meie riigil on vale vaatenurk kogu sellele teemale. Muide, Siseministeerium lükkas ju ühe Henn Põlluaasa artikli, kus Henn ütles, et meil on rahvastikukriis — ministeerium teatas, et meil ei ole rahvastikukriisi, Eesti rahvastik möödunud aastal kasvas ja seda sisserände tulemusena. Vaadake, lugupeetavad, meid on Eestis umbes 900 000 eestlast, meie kõrval ja meie hulgas on umbes 200 miljonit vene keele kõnelejat. Missuguse järelduse me sellest teeme? Me teeme sellest väga ühese järelduse: kui me ise oma riigi pidamisega hakkama ei saa, siis see riik võetakse meie käest ära.
Venelased ja ukrainlased ei tule siia viimastele vanadele eestlastele pensioni teenima, nad tulevad siia iseendale paremat palka teenima ja võtavad selle kultuuri- ja keeleruumi ja lõppkokkuvõttes ka selle riigi üle, mis sellest, et meil ennastunustavalt kogu ühiskonda Putiniga hirmutatakse. Putin on Putin ja ajab oma riigi asja, meie oleme meie ja peame ajama oma riigi asja ning me ei tohi anda sellele samale Putinile võimalust oma riigi asja meie juures instrumentaliseeritud töökätega ajada.
Meie riigil on vale vaatepunkt kogu meie demograafilisele käsitlusele. Täna hommikul löön ma lahti Maalehe ja mida ma sealt loen? Täiesti olematu liikumine nimega “Eesti 200″, viis inimest, nüüd liitus veel kuuenda inimesena Igor Taro, räägib sellest, kuidas meil on vaja segakoolid teha, et paneme kõik kokku segakoolidesse. Aga mis selles halba on, kui seal koolis venelased räägivad vene keelt ja eestlased räägivad eesti keelt? Väga halb on, sellepärast et meie kõrval elab 200 miljonit vene keele kõnelejat ja meil on ainult 900 000 eesti keele kõnelejat! Väga halb, sest see 200 miljonit võtab lihtsalt meilt selle asja üle! Ja peab olema täielik intelligentne idioot, et sellest tõsiasjast mitte aru saada, või siis peab olema lihtsalt vaenlane. Need on need kesksed küsimused!
Aeg saab otsa. Nagu ma ütlesin, mul ei olnud kavas tulla, aga mitu asja jäid kriipima. Me ei räägi rahvastikust, me räägime eesti rahvast. Me ei räägi segakoolidest, me räägime eesti keele domineerimisest ja võtmepositsioonil olemisest omaenda rahvusriigis. Kui me need asjad segamini ajame, siis me ei lahenda mitte mingeid küsimusi, vaid me lihtsalt anname oma rahvusriigi, oma keeleruumi ja oma kultuuri ära. Ja kes sellest aru ei saa — issand nuhtleb kõigepealt seda, kellelt ta mõistuse ära võtab.”