Oktoobri lõpus plaanis Vabariigi Valimiskomisjon (VVK) pidada avalikkuse suurema tähelepanuta maha koosoleku, kus otsustada opsüsteemide kehtestamise sildi all taskuhääletuse lubamine 2027. aasta Riigikogu valimistel. Kuigi otsus napi 4:3 häälteenamusega ka sündis, ei leidnud see siiski aset loodetud kabinetivaikuses.
Koosoleku eel olid saatnud VVK-le oma sisendi Riigikogu liige Martin Helme, korruptsioonikomisjoni esimees Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja valimisvaatlejad MTÜ-st Ausad Valimised. Pöördumised seadsid kahtluse alla, kas VVK on täitnud küllaldase hoolsusega oma järelevalvekohustust mitte ainult mobiilihääletuse, vaid üldse e‑hääletuse turvalisuse tagamisel.
Möödunud nädala alguses jõudsid Riigikohtuni koos VVK poolsete selgitustega otsusega seoses esitatud kaebused, reedeks sai valmis ka VVK ametlik protokoll. Kuigi Eesti Vabariigis ei leidu isikut või asutust, kel oleks õigus esitada VVK otsuse peale kaebus, vaidlustas valimisvaatlejate MTÜ koosolekul toimunut menetluslikult. VVK selgituste ja hilinenud protokolli valguses esitasime Riigikohtule reede õhtuks ka täiendavad seisukohad [6].
Kuigi kohus on kaasustes 5-25-8, 5-25-11 ja 5-25-17 käsitlenud opsüsteemide kehtestamist ebajärjekindlalt, seejuures tehes kohati näo, et tegu on formaalse kinnitamisega, mille raames midagi sisuliselt kaaluda vaja polegi, siis opsüsteemide päevakorrapunkti arutelu VVK koosolekul andis märku vägagi intensiivsest kaalumisest ja isegi konfliktist. Erimeelsused, et mille alusel peaks see otsustamine üldse toimuma, on jälgitavad ka ametlikus protokollis:
Koosolekul tegi aga midagi ebatavalist või isegi pöörast VVK-s Riigikontrolli esindav Airi Mikli, kes deklareeris, et opsüsteemide kehtestamise otsuse tegemisel “peab VVK kaaluma hääletamise üldpõhimõtete tagamist üksikute asjaolude kaupa”. Valimisvaatlejad saavad selle põhimõttega ainult nõustuda ja tunnustavad Miklit selle väljaütlemise eest. Siiski rakendas ka Mikli ise seda põhimõtet üksnes taskuhääletuse lubatavuse hindamisel.
Kuigi koosolekul deklareeriti korduvalt, sj deklareeris ka Airi Mikli ise, et elektrooniline hääletus on tervik ja seda tuleks ka käsitleda tervikuna, siis miks väärisid üldpõhimõtted üksikute asjaolude kaupa kaalumist ainult taskuhääletuse riskide hindamisel? Mis oleks võinud olla otsustamise tulemus, kui ka elektroonilise hääletuse enda lubamist oleks kaalutud samast põhimõttest lähtuvalt? Õiguslikus mõttes oleks seda kahtlemata tegema pidanud.
Riigikohtul on võimalus teha menetluses olevate valimiskaebuste kohta kaasustes 5-26-44, 5-26-45 ja 5-26-46 sisuline otsus, mida võiks oodata järgmisel või halvemal juhul ülejärgmisel nädalal. Seda võimalust kohus küll tavaliselt kasutada ei soovi. Aga kes veel pole lugenud koosoleku protokolli, neile toon siin isutekitajana Airi Mikli ettevalmistatud kõne, mis väärib tunnustust kasvõi õpetaja Lauri sõnadega: “Kui kogu rehkendust ei jõua, tee pool!”
Võimalust hääletada valimistel mobiilseadmega pole varem olnud. Seadusandja nägi selle võimaluse loomise ette möödunud aastal. VVK liikmena on m-hääletamise arendamine olnud minu jaoks teemaks ca 5 aastat. Nende aastate jooksul on tehnilise lahenduse ja turvalisuse tagamisega palju edasi liigutud.
Operatsioonisüsteemide määramise otsuse tegemisel peab VVK kaaluma hääletamise üldpõhimõtete tagamist üksikute asjaolude kaupa. Toon välja asjaolud, kus minu arvates välja pakutud mobiilhääletamise lahendus ei maanda piisavalt kõiki kaalutavaid riske.
Esiteks, mobiilseid valijarakendusi on kavas levitada Apple’i ja Google’i ametlike rakendustepoodide kaudu. Valimiste korraldajal on platvormiteenuse pakkujatega selle kohta küll suulised kokkulepped, kuid eraldi lepinguid poolte kohustuste ja õiguste kohta sõlmitud ei ole. Rakenduste avaldamisel lähtutakse teenusepakkuja üldtingimustest. Võib eeldada, et valimiste korraldaja tegevus võimaldab hääletajal jõuda ametlike rakendusteni ja kontrollida rakenduste päritolu. Valimiste korraldaja avaldab viited rakenduste ametlikele levitamiskohtadele ja andmed rakenduste avaldajate kohta. Kuid tehniline lahendus ei väldi ka võltsrakenduste levitamist nendes poodides näiliselt ametlikena, sest nende levitamine ei ole valimiste korraldaja kontrolli all. On võimalus luua vale mulje, et võltsrakendus on loodud ametliku avaldaja poolt. Tehniline lahendus ei maanda piisavalt rakenduse autentsuse kindlakstegemise riske ja võimalikke inforünnakuid valimiste vastu. See võib mõjutada valimiste usaldusväärsust üldisemalt. Maailmas on viimasel ajal eriti levinud kampaaniad, mis kutsuvad üles mitte usaldama hääletusmasinaid või e-valimiste süsteeme, et muuta valimistulemused ühiskonna silmis küsitavaks.
Teiseks, mobiilsete valijarakenduste kasutamisel tuleb tagada võimalus reageerida kiiresti nii tavapärastele tehnilistele muudatustele kui ka võimalikele turvaintsidentidele. Kuigi muudatused on üldjuhul võimalik kiiresti rakenduste poodidesse edastada, tuleb arvestada, et uut versiooni ei pruugi olla võimalik rakenduste poes piisavalt kiiresti avaldada. Valimiste korraldaja on küll plaaninud rakendada meetmeid, et vähendada sõltuvust rakenduste poodide tavapäraste uuenduste avaldamise protsessist, kuid tulemus pole valimiste korraldaja kontrolli all Eestis, vaid sõltub mitmete inimeste tegevusest väljaspool Eesti riiki. Puuduvad garantiid, sest valimiste korraldaja ja rakenduste poodide vahel pole sellekohast lepingut sõlmitud.
Kolmandaks, kui valijal on kasutada üksnes üks nutitelefon, ei ole tal võimalik selles telefonis antud häält sama seadmega sõltumatult kontrollida. Kuigi seadus ei sätesta elektroonilise hääletamise eeltingimusena kahe seadme olemasolu, on soovitatav, kui valijal on kasutada nii arvuti kui ka nutitelefon, hääletada arvutis ja kontrollida antud häält nutitelefonis.
Seadus annab VVK-le õiguse mitte alustada elektroonilist hääletamist või peatada või lõpetada elektrooniline hääletamine täies ulatuses või osaliselt, kui süsteemi turvalisust või töökindlust ei ole võimalik tagada. Praeguse otsuse tegemisel, ei saa häälte võimalikku tühistamist käsitleda kui üht teadaolevate riskide maandamise meedet. Võrreldes oma kogemust 2017. aasta ID-kaardi kriisiga, kui VVK kaalus, aga ei võtnud vastu otsust mitte alustada elektroonilist hääletamist, leian praegu, et olukorrad siis ja nüüd pole võrreldavad. 2017. a kriis puhkes vahetult enne volikogude valimisi, inimesed olid üle 10 aasta e-hääletamise võimalusega harjunud. VVK kaalus riski realiseerumise tõenäosust ja võimalikku kahju, mis tekiks vahetult enne hääletamise algust hääletamise korralduses sedavõrd oluliste muudatuste tegemisega. Võimalikku kahju teadvustades otsustaski VVK, et rakendab talle antud õigust probleemide tegelikul ilmnemisel.
Praeguses olukorras pole valijal olnud võimalust hääletada valimistel mobiilseadmega. Valijal on küllaldaselt võimalusi hääle andmiseks nii elektrooniliselt kui ka hääletamissedeliga valimisjaoskonnas või väljaspool seda, sh eelhääletamise käigus. Seda on korduvalt kinnitanud ka Riigikohus. Ka Tartu Ülikooli teadlaste läbiviidud uuring m-hääletamise mõju kohta valimiste osavõtule näitas, et m-hääletamise kasutusele võtmine võiks valijate osalusprotsenti suurendada ca 2%. Kuna uuringust on möödas juba mõni aasta, ja isegi, kui möönda, et praeguseks võiks selle mõju olla kasvanud 100%, oleks lisanduvate valijate arv siiski väike. M-hääletamise näol on pigem tegemist mugavusteenusega, mis arvestades seda, et räägime Eesti riigi tuumfunktsiooni täitmisest, ei õigusta välja toodud riskide aktsepteerimist.
Seega leian, et mul ei ole võimalik toetada m-hääletuse lubamist riskide tõttu, mis puudutavad rakenduste autentsust, rakenduste levitamise ja uuendamise turvalisust ning hääle sõltumatu kontrollimise võimalust.
Märt Põder, MTÜ Ausad Valimised