24.07.2019
Vahemere inimkaubandus toob endaga kaasa tohutult probleeme, sealhulgas pannakse ka ühiskonnale diskrimineeriv vastutus nende käekäigu eest.
Uute Uudiste kaasautor Mart Ummelas vaeb poliitikas toimuvat, kus eestlasi diskrimineeritakse seal, kus teisi kaitstakse.
“Viimastel päevadel olen jälginud diskussiooni selle kohta, miks üks ametnik võib osa rahvast ebademokraatlikult vihata. Sedagi, kuidas kuskil surutakse ka meie riigile peale kohustust osaleda rahvusvahelises kuritegevuses ehk ebaseaduslikus inimkaubanduses Vahemerel, mille mõlemad osapooled, nii otsesed kurjategijad kui ka neilt teenust ostvad niinimetatud põgenikud on ühtviisi süüdi sadade inimeste hukkumises.
Rääkimata väidetavaist abiorganisatsioonidest, kes sellisel “humanitaarsel“, kuid sisuliselt ebaseaduslikul ja korruptiivsel kombel püüavad välja petta raha ÜRO-lt ja Euroopa Liidult, et oma kuritegevust jätkata.
Iga terve mõistusega inimene saab täna aru, et kui Eesti osaleks selles massiivses kuritegelikus afääris, tuleks võtta ka vastutus Vahemerel hukkunud migrantide eest. Kui samal ajal Prantsusmaa Nancy kohus keeldub tunnistamast sadade eestlaste ja muude põhjarahvaste õigust saada vähemasti moraalset kompensatsiooni „Estonia“ laeva hukkumise eest, mille hüvitamisega on seotud ka Prantsuse päritolu Veritas.
Nüüd püüab seesama Prantsusmaa panna Eestit vastutama sadade inimeste hukkumise eest Vahemerel ning kompenseerida Prantsusmaa ja teiste Lääne-Euroopa riikide hullumeelsust paadipõgenike kriminaalse aktsiooni toetamisel meie rahva rahadega.
Tegelikult tahtsin rääkida diskrimineerimisest laiemalt. Seda sõna kasutatakse Eestis täiesti vääras kontekstis. Meil peetakse diskrimineerimiseks kellegi alandamist või tagakiusamist rahvuslikul või etnilisel põhimõttel.
Paraku on see väga tühine osa selle mõiste tegelikust sisust. See mõte tekkis mul 45 aastat kestnud suhtlemisest põhjanaabrite soomlastega. Palju aastaid käibis seal mõiste „ikärasismi“ ehk inimeste diskrimineerimine nende vanuse põhjal.
Täna kasutatakse küll nii-öelda uue sotsiaalliberaalse maailma pseudoväärtustega rohkem sobivat „ikäsyrjintä“. See ei muuda aga mõiste sisu, et diskrimineerimine ehk kõrvale tõrjumine (eesti keeles oleks selle tarvis vaja uudissõna) ei pruugi meie ühiskonnas kaugeltki tähendada mingeid rassilis-etnilisi probleeme.
Eestis neid ju tänaseni tegelikult pole, otsigu peavoolumeedia kas või luubiga mingeid üksikjuhtumeid, mis on osutunud blufiks, kuid mida paisutatakse ikka selleks, et näidata, nagu oleks meil tõusmas mingi sallimatus uusmigrantide suhtes.
Sallimatust näeme tegelikult traditsioonilise mõttelaadiga, rahvuslikke väärtusi kaitsvate ja väärtustavate jõudude suhtes. Ilmseks näiteks selle kohta oli president Kersti Kaljulaidi äsjane vihakõne saja tuhande eestlase eelistuse ehk EKRE vastu.
Ja mitte mingi suvalise „vabaühenduse“, vaid Eesti Vabariigi legitiimse valitsuse osapoole suhtes. Tahtmatult jääb mulje, et EKRE suhtes rakendatakse jõuliste vahenditega just poliitilist diskrimineerimist.
Ühtaegu Eesti pensionäride, ääremaade inimeste, aga ka tööturul olevate naiste diskrimineerimisest ei räägi keegi. Viimast kutsutakse küll maskeerimiseks „palgalõheks“, nagu oleks sissetulekute ebavõrdsus mingi kalanduslik mõiste.”