Kirjutasin nädala eest, et Eesti valitsuse vastane esimene pöördekatse sumbus 100 vihapäeva järel suurde üksmeelde koalitsioonipartnerite vahel seni saavutatu hindamisel.
Tundus, et valitsusvastane maffia, mida juhivad riigi tippjuhid peab nüüd leppima sellega, et Eestis hakkab midagi lõpuks õiges suunas muutuma. Lootsin toona, et see kinnitab vajadust asuda lõpuks ka palju radikaalsemate reformide kallale, sealhulgas kõige problemaatilisemates ametkondades.
Selle nädala algul pritsis õli tulle peavoolumeedia, korjates üles eelarvekava arutelult mõningaid spetsiifilisi teemasid. Kui valitsus oli jõudnud suure üksmeeleni pensionireformi läbiviimiseks, siis ametkondadele riigireformi plaaniga pakutud eelarvekärbete osas korjati esimesena üles politsei- ja piirivalveamet, mille peadirektor Elmar Vaher asus mässajate etteotsa.
Kärpekava pidi ta ju tegelikult ise koostama, aga miks ta leidis, et on vaja koondada 150 töötajat? Muidugi on ühes tuhandete töötajatega hiigelametis ka küllalt palju niiöelda kontoritooli nühkijaid, siis PPA juht esitas seda „põllul“ töötavate politseinike ja piirivalvurite koondamise versioonina.
Viimane pole täna kahtlemata reaalne variant, ehkki muidugi mingi mõistlik tegevuste ümberjaotamine ja näiteks vanimate töötajate pensioneerimisega oleks ka selles sektoris võimalik. Ent siseministeerium ja selle juht Mart Helme kahtlemata ei teinud rõhuasetust sellele, sest juba koalitsioonilepingust peale on uus valitsus kinnitanud vajadust politsei ja piirivalve põhitöötajate töötingimuste parandamise ja palkade tõstmise vajadust.
Miks siis PPA juht läks ründama? Me teame, kui problemaatiline oli viimati tema kinnitamine oma kohale. Oli selle vastu ju Isamaa, kelle esimees Helir-Valdur Seeder kinnitas reedel ERR-i uudistes taas kord umbusku Vaheri usaldusväärsuse osas.
Eesti Ekspressi abiga välja ujunud lugu Hannes Rummi kriminaalses joobes autojuhtimisega ning selle kinnimätsimine lisas veelgi umbusku politseijuhi aususe osas. Rääkimata sellest, et keskastme ametnik tormab ETV eetrisse süüdistama oma ministrit ja esitlema võltsinguid seoses tema tegevuse uurimisega. Seda kummalisem, et ka peaminister Jüri Ratas valis oma kaitsealuseks mitte oma valitsuspartneri, vaid valitsust laimava politseiametniku. Muidugi haaras sellest kohe kinni ka president Kersti Kaljulaid, kelle rollist valitsuspöörde katses kirjutasin juba nädal tagasi.
Miks siis sellised aktsioonid? Esiteks muidugi seepärast, et oodati minister Mart Helme puhkusele minekut ja teda asendama asunud rahandusminister Martin Helme ametisse astumist. Teame, et Martin on temperamentsem ja otsekohesem, mis on ju iseenesest positiivne. Vähemalt ei tegele ta peenhäälestuse ega susside sahistamisega oma kontoris.
Kahtlemata oli ettevaatamatu anda Vaheri kätte dokumentide mustandeid, et ta võiks neid minna ETV-sse levitama, sama hästi kui lendlehti lennukilt puistates. Juba see osutab, et ametnikuna ei vääri ta mingit usaldust. Peaministrile tahaksin aga soovitada, et see teema kiiresti päevakorrast maha võtta ning asuda tõsimeeles tegelema politseijuhi tegevuse uurimisega. Ei maksa unustada, et hästi alustanud valitsuse programmid ja senised otsused muutuvad tolmuks, kui Stenbocki majja lastakse Kaja Kallase kamp.
Mart Ummelas
kolumnist