01.10.2021
Martin Helme
“Peaminister Kaja Kallas(Reformierakond) andis eile Riigikogule üle järgmise aasta riigieelarve ja seda saatis ilus jutt vaheldumisi eelmise rahandusministri kritiseerimisega. Juhin tähelepanu asjaolule, et ainult tänu eelmise valitsuse ja rahandusministri poliitikale on tänasel valitsusel võimalik eelarves raha jagada,“ kirjutab EKRE esimees, endine rahandusminister Martin Helme.
Helme: „Mäletate, kuidas Kaja Kallas, Keit Pentus-Rosimannus ja kogu ülejäänud Reformierakonna esirida hüsteeritses meie valitsuse ajal, et “kulutades rikkaks ei saa” või kuidas riigi rahakotti on tekitatud miljardiline auk ning silmamoondus “sisustamata kärbetega”. Noh, eelmine valitsus tegi koroonakriisi põhjas, majanduslanguse ajal otsuse, et toetab inimesi, tööturgu ja ettevõtteid. Seda tegime me eelarvedefitsiidiga, ehk võlgu võttes. Tänu sellele jäid ettevõtted ellu ja säilisid töökohad ning tänu sellele on omakorda nüüd meil Euroopa kiireim majanduskav koos maksulaekumistega, mis ületavad juba selgelt kriisieelset taset. Ja hoolimata sellest tuleb peaminister riigikogu ette eelarvega, mis on 500 miljoni euroga miinuses. Just, ligi 10-protsendise majanduskasvu ajal on eelarve ikka enam kui poole miljardiga miinuses.
Mis kõige naeruväärsem – Kaja Kallas teatab, et riigi võlakoorma kasvatamine järgmisel aastal 500 miljoni euro võrra on “eelmise valitsuse võlaaugust välja ronimine”. Ei ole! See on võlaaugu sügavamaks tegemine 500 miljoni võrra.
Mina teatavasti ei ole eelarve tasakaalu fetišist, ma ei võta tõsiselt neid jutte sellest, kuidas “kulutada saab ainult seda raha mis on” või et “võlg on võõra oma” ja mis need muud lameloosungid neil kõik on. Nagu näha, on ka reformarid avastanud, et kulutada saab ka seda raha, mida pole, lausa 500 miljoni eest. Ja see võlg on ikka kohe täitsa otseselt nende oma. Ja nagu näha, ei tee see kõik veel Eestist Kreekat, ei tee meie tulevasi põlvkondi võlaorjadeks, sest Eesti võlakoorem SKP-sse, mis oli enne kriisi 8 protsenti, tõuseb järgmiseks aastaks 20 protsendi peale ja sellega oleme me jätkuvalt Euroopa madalaima võlaga riik. Ühtlasi madalama võlaga, kui oli ükski teine Euroopa riik enne koroonat, ja ühtlasi ühe aeglasema võlakoormuse kasvuga riik Euroopas. See võlg tehti koroonakriisi tõhusaks ületamiseks ja oli igati õigustatud. Lihtsalt ma ei taha kunagi kuulda enam reformierakondlaste epistlit tasakaalus eelarvest. Nad ei esitanud meile seda isegi mitte 10-protsendise majanduskasvu olukorras.
Aga mida nad pole erinevalt kulutamisest ära õppinud, on see, et kui sa ajad õiget rahandus- ja majanduspoliitikat, siis toob see juba järgmisel aastal 550 miljoni euro võrra suurema maksulaekumise. Tundub kuidagi mõistlikum tegevus, kui 50 miljoni euroste kärbete abil eelarvetasakaalu taga ajada. Vähemalt mulle.
Paar tähelepanekut veel. Esiteks, nii, nagu ma rääkisin küll enne valitsusse saamist kui rahandusministrina: õigesti tehtud maksualandused toovad maksulaekumiste kasvu. Ei poliitikud ega ametnikud suutnud sellest aru saada. Ometi oli mul õigus, aktsiisilangetused ongi ennast ära tasunud. Järgmisel aastal on eelarves plaanitud veel küll aktsiisid nõksa väiksemas summas, kui oli enne meie tehtud maksualandusi, kuid julgen ennustada, et see on teadlik alaplaneerimine ja tegelikud summad juba ületavad neid tasemeid. Ning igal juhul on tänu maksualandustele majandus saanud sedavõrd palju hoogu juurde, et tööjõumaksud ja aktsiisid toovad kuhjaga juurde selle, mis aktsiisides võib väheneda.
Mis puudutab kärpeid, siis tegelikult teeb rahandusminister praegu meile ikka täielikku kübaratrikki, öeldes, et kokku kärbitakse 50 miljonit eurot ja samal ajal kõigil kulud kasvavad. See tähendab, et eelarvega võetakse kusagilt kulurealt ära mõni miljon ja pannakse samal ministeeriumil mõne teise rea peale kaks korda suurem summa. Huvihariduselt võetakse ära, aga koolitoidule antakse juurde. See pole kärbe, see on prioriteetide ümbertõstmine.
Kõige suuremaks puuduseks eelarves pean ma siiski pensionitega sigatsemis. Tegime teise samba reformi teadmisega, et arvestatav hulk lahkub sambast ning selle võrra kasvab riigil sadades miljonites pensionikassa laekumine. Pensionit saaks tõsta kohe päris suures summas. Seda aga ei tehta, kevadel toimub tavapärane indekseerimine ja pensionäridel lastakse aasta otsa oodata, et pensionitõus ära teha 2023. aastal vahetult enne Riigikogu valimisi. Küünilisuse tipp!
Teine väga suur kriitika on mul selles osas, et pärast elektriaktsiisi hoidmise sellel tasemel, kuhu meie ta langetasime, ei ole eelarves mitte mingeid lahendusi energiahindade kriisi lahendamiseks. Mitte midagi! Isegi kui võtta tõsiselt Kaja Kallase juttu, et suure elektriarvega minge kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonda, ei ole näha, et selleks on omavalitsustele kulude kasvu ette nähtud. Räpane saladus muidugi on, et jõhker elektri- ja kütusehinna tõus meeldib valitsusele, sest suurendab oluliselt nii käibemaksu laekumist, CO2 kvoodimüügitulu kui Eesti Energia ja Eleringi dividendi.
Tegelikult on 2022. aasta riigieelarve üsna tavapärane poliitiline dokument, kus mõlemad koalitsioonierakonnad on saanud oma tahtmise. Keskerakond sai omad asjad, millega oma valijate ees vastu rinda taguda ja Reformikatel on omad teemad, millega esineda. Mingit majanduse juhtimist või riigi suunamist siin muidugi pole, aga see on tänase valitsuse tunnus kõiges, mida nad teevad.“