EKRE Lõuna-Eesti poliitik Mati Kuklane teeb oma traditsioonilise ülevaate möödunud nädala sündmustest.
1. Mitu opositsioonipoliitikut on nimetanud rahandusminister Jürgen Ligi (RE) väljaütlemisi riigieelarve esimesel lugemisel kahetsusväärseks ja nörritavaks ning kavandavad seetõttu tema umbusaldamist. Tegelikult tegu klassikalise räuskamisega, mida liberaalid tihti omastavad EKRE sõnavõttudele, mis lõppude lõpuks on osutunud õigeks ja päevakohaseks. Elu on näidanud, et Ligi oma ametisse ei sobi.
2. Haridus- ja teadusministeeriumi valitsemisala tegevuskulud ja toetused on tuleval aastal 36,4 miljoni euro võrra senisest väiksemad, sealjuures langeb 15 miljonit sellest kärpest üldhariduse, noorte- ja keelevaldkonna arvele. Meie lastevaenulik valitsus mujalt kokkuhoiukohti ei näe kui laste arvelt. Samas bürokraatia arvelt kokkuhoiu kohti ei leita.
3. Omavalitsused kurdavad, et keskvalitsus laob nende õlgadele aina enam kohustusi, raha aga juurde ei anna. Valitsuse soovitus on lihtne: teenige lisa. Kinnisvaramaksu kõrval on välja pakutud isegi surnumaks. Ei tea, kui kadunukese käest midagi võtta ei ole, kas jäetakse siis kuhugi kraavi vedelema või maetakse surnuaia taha, nagu vanasti enesetapjad, teistele hirmuks.
4. Tavapärase Frankfurdi asemel Sloveenias Brnos kogunenud Euroopa Keskpanga nõukogu otsustas langetada baasintressimäära 0,25 protsendi võrra ehk muuta laenuraha odavamaks. Euroopa Keskpanga nõukogu liige ja Eesti Panga president Madis Müller kirjutab, et euroalal tervikuna saab majanduskasv olema pigem tagasihoidlikum, kui veel kuu või kaks tagasi võis oodata, samas jättes mainimata, et seoses uute ja ränkade maksutõusudega Eesti majandus 2025 langeb edasi. Intressilangus aitab natuke kaasa kodulaenude käes vaevlevate perede olukorrale, kuigi valitsus röövib peredelt täiendavate maksude tõttu paar tuhat eurot rohkem. Elukvaliteedi langus jätkub kiirenevas tempos.
5. Liberaalide postitustes ja kommentaarides süüdistatakse jätkuvalt meie allakäigus küll Põhjamaid, küll halbu olusid majanduses. Tegelikud põhjused on riigivargus, onupojapoliitika, rohehullus, mõttetud projektid ja kohutav bürokraatia. Rahva hirmutamine ja konservatiivsuse sildistamine “populismina” on paljude kaaskodanike silmad klapistanud ja liberaalsest meediast kuuldud, nähtud, võetakse tõe pähe. Aru saamata, et liberaalsus ongi see kõige suurem populism.”