Vaatasin äsja üht filmi, kus mees selgitab naisele, kui suur on tema ökoloogiline jalajälg Münchenist Santiagosse lennates. Mul tekkis mõte, et me oleme teaduseajastul tagasi usufanaatikutest enesepiitsutajate aegades, ainult et nüüd teevad seda kliimafanaatikud.
Inimkond on ehk tõesti Loodusele liiga teinud, aga see, et me peame ennast nüüd roimariteks, kes ei vääri elu Maal, on sama jõle, kui peksta iseennast nuudiga. Me ei ole ebardid Maal, me oleme osa Maast ja ainus, mida peaksime tegema, on natuke õppima, et paremini Loodusega kõrvuti elades hakkama saada.
Selle hullumeelsuse, kus me justkui ei tohi enam lapsigi saada (kelle kasvatamine olevat kliimatapmine), peab nüüd ja kohe lõpetama. Seda enam, et see kampaania ei olegi ju kliima kaitsmiseks ette võetud – kõrvale vaadates näeme, et samasugust süütunnet surutakse peale näiteks valgele rassile (“oma valge olemuse häbenemine”) ning lausa nõutakse paljude ajalooetappide häbenemist, milles tänastest inimestest keegi süüdi pole.
Maa kliimat peab kaitsma, aga nii, et me ei teeks kahju iseendale, eriti veel ennast abstraktse süütunde pärast valusasti nuheldes. Ärgem vahtigem oma “ökoloogilist jalajälge” koos süsinikukogusega, vaid seda, et meie ehtsate jälgede kõrvale prügi maha ei jääks.
Väidetavalt on noorte vaimne tervis halvenenud sellest, et nad on kliimahüsteeria tõttu masenduses, nad kardavad maailmalõppu ega julge enam elada. Neile on vaja sisendada hoopis seda, et me saame hakkama ja seda ilma enesepiitsutuse ja lastevihkamiseta.
Jüri Kukk, toimetaja