Eesti rahva demograafiline olukord on katastroof. Õrnahingelised jopskid valutavad südant küll liiga aeglase “majanduskasvu”, idaslaavlaste territoriaalse terviklikkuse või kliimaluulude pärast, aga tegelik probleem on mujal – me sureme välja. Lapsi ei sünni. See on lõpp.
Statistikaamet täpsustas oma andmeid, võttis rehkendusse ka registreerimata rände, aga asi on ikka nutune. Eestis elas 1. jaanuari seisuga 1 369 995 inimest ehk rahvaarv langes pea 5000 inimese võrra. Viimati langes Eesti rahvaarv 2016. aastal, mis on ka arusaadav.
Aasta 2016 oli jõhker: Rio olümpiamängudel jäime medalita; presidendiks määrati globalistlik poliitaktivist, sooneutraal ja robotiseksi entusiast Kersti Kaljulaid; meeletu pettumus oli ka Jüri Ratase esimene valitsus, lisaks kõigele lahkus meie seast ka geniaalne kunstnik Lembit Saarts. Sellises olukorra aimduses tööloomad muidugi ei rasestu.
Aasta 2024 oli samuti piinlik nurjumiste jada, kus hämmastava kokkusattumuse tõttu vedas allakäiku ja laostumist taas abitu naispoliitik: seekord Kaja Kallas, kelle läbikukkumised euroliidu kõige kõrgema välispoliitika asjapulgana on tänaseks kasvanud globaalseks naljanumbriks ja rahvuslikuks häbiplekiks.
Me näeme ilmselget mustrit, nendel aastatel, kui mõni iseendale ja Euroopa rahvastele nuhtluseks olev tädike edutatakse kõrgele kohale, olgu siis presidendiks või eurosatraabiks, kukub meil demograafiline näidik sügavale miinusesse. Õudne lugu.
Ma ei oska toimuvat kuidagi seletada, kes neid okultistide sepitsusi teab, igal juhul on mõistlik hoida liberaalsed naispoliitikud lühikese keti otsas. Kui tahame ellu jääda, mitte välja surra või koguni aegade lõpuni kesta, siis tuleb edutada ainult konservatiivseid naispoliitikuid. Kahjuks seda siiani tehtud ei ole, viga tuleb kohe parandada – Kert Kingo presidendiks.
Statistikute numbrimajandus eelmise aasta kohta on teie ees:
Iga päev kaotas riik 21 inimest.
Iga päev sündis 27 last.
Iga päev suri 43 inimest.
Iga päev imbus riiki 50 isikut.
Iga päev lahkus teadmata suunas 47 isikut.
Negatiivne loomulik iive ehk iga päev sündis 17 vähem kui suri.
Rändesaldo positiivne ehk iga päev tuli riiki neli 4 tüüpi rohkem kui minema läks.
Ametniku jutt on kurb. “Et negatiivne iive süvenes võrreldes eelnevate aastatega veelgi, siis positiivne rändesaldo seda enam korvata ei suutnud. Nii langes rahvaarv eelmisel aastal pea 5000 inimese võrra,” ütles Trasberg ise.
“Peaaegu kümme aastat on olnud loomulik iive negatiivne, aga rändesaldo kompenseerib selle ära. Aga 2024. aasta oli see aasta, kus rahvaarv tegelikult langes. See on selles mõttes erakordne,” ütles Ainsaar. Pärnu jõe kaldale, uue silla juurde, tuleb püstitada väljasuremise ohvrite mälestuseks memoriaalkompeks.
Eks ta ole. Esmakordselt Eesti rahvastikustatistika ajaloos, mis ulatub aastasse 1919, jäi mullune sündide arv alla 10 000. Võrreldes aasta varasemaga jäi sünde vähemaks 11,5 protsenti võrra (2023. aastal 10 949). Samas tempos saame ligi 10 aastat jätkata, siis…
Paistab juba nii, et anaalsotsialistlik riik on muutunud kodanikele vastikuks. Eesti kodanikke saabus eelmisel aastal riiki 5218 ning lahkus 6472 ehk saabujaid oli 1254 võrra vähem kui lahkujaid.
Ainsaar pidas ka tõenäoliseks, et kui ajad lähevad paremaks ja julgemaks, siis hakkab ka lapsi rohkem sündima. Mis muud kui naeratage maailmale ja ta sünnitab teile vastu. Naiste poole selles küsimuses pöörduda ei ole enam mõtet.
“Selles vanuses, kus inimesed saavad kõige rohkem lapsi, on meil tulemas püramiidi auk. Sellega me lihtsalt peame arvestama, siin ei ole ju tegelikult mitte midagi teha,” sõnas aus teadur, pilk mõtlikult kaugusse suunatud.
Rahvuselt eestlaste arv kasvas pea 3000 inimese võrra ning eestlaste osakaal kogu rahvastikust on 68 protsenti (935 000). 65 protsenti (893 000) elanikest räägib emakeelena eesti keelt. Eesti kodanikest 83 protsenti peavad ennast rahvuselt eestlasteks ja 79 protsenti räägivad emakeelena eesti keelt, seega 4% eestlastest ei räägi eesti keelt. Ei taha ja ei räägi.
Allikas ERR
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 23.04.2025