MEEDIAKOMMENTAAR: Kas valitsus keelab jaanipäeva ära?

Mõned inimesed kipuvad mõnikord olema imelikult. Iseäranis palju imelikult käituvaid ja mõtlevaid inimesi töötab ajakirjanduses. Nõnda on omakorda imelik vaadelda, kuidas käituvad ajakirjanikud kriitilises olukorras, näiteks praeguse kriisi ajal.

Igaüks saab jälgida juba mitu nädalat igal keskpäeval peetavat pressikonverentsi ja neljapäeviti peetavat valitsuse pressikonverentsi. Mõned küsimused ja hoiakud on pehmelt öeldes naeruväärsed, et mitte öelda naiivsed.

Näiteks küsis täna üks reporter, kas valitsus keelab jaanipäeva ära. Kordame üle: kas valitsus keelab jaanipäeva ära (?!). See võib olla nali või ebaõnnestunud sõnastus. Ent ei, see on ajakirjaniku küsimus, mis jõuab massimeediasse meediatarvitajate ajudesse oma tööd tegema.

Üks teine kord küsiti, kas poes käies tuleb ka auto ära desinfitseerida. Okei, see on noorreporteri puhul lihtsalt õpitud abitus.

Ja ühes arutelusaates ütles üks juba kogenud reporter tähtsa noodiga hääles, et kuna kirikud on suletud, siis on tegemist usuvabaduse piiramisega. Siin ei oska kohe kuidagi kommenteerida.

Aga nagu ütlevad klassikud, pole olemas rumalaid küsimusi, on vaid rumalad küsijad. Jama on selles, kui ajakirjanik on lugejast lollim. Siis aitab vaid see, kui jääda vahendajaks ja jätta oma arvamus enda teada.

Nojah, ajakirjanikud võivad ju rumalad olla või lollid näida, nad võivad olla sihilikult pahatahtlikud või kogemata kiuslikud, aga kogu see jamps jõuab massidesse. Milles lugejad süüdi on?

Pahatihti ei ole näha ka ajakirjanike põhimõttekindlust, küll aga maailmavaade. Ajakirjanik võib ju pidada end teistest tähtsamaks, targemaks ja mõjukamaks. Ja tai ei varja seda ühelgi sekundil. Ta võib end pidada ka ühiskonna valvekoeraks, aga see, kuidas ta on vaenanud praegust valitsust, eriti ühte koalitsiooni kuuluvat erakonda ja kuidas soovitakse nüüd, ootamatu kriisi saabudes valitsuselt rahalist tuge küll palkadeks, küll lehtede kojuveo doteerimiseks, küll reklaamiaukude lappimiseks, siis näeb see kõik väga vastuoluline välja. Sest hetkest, mil nad saavad riigilt toetust, lakkavad nad momentaanselt olemast sõltumatu väljaanne ka teoreetiliselt, langedes sedakaudu tavalise vallalehe tasemele.

Üks huvitav asi on veel, mis ajakirjanduses välja paistab – ehkki meil on lisaks rahvusringhäälingule kaks omavahel konkureerivat suurt  meediamaja, toimub ajakirjanike seas mingi omapärane hoiakute külgehakkamine, mis levib viirusena erinevate toimetuste vahel, moodustades sedaviisi massinakkuse.

Näiteks on viimase aja lemmikteemaks see, kuidas kavatsetakse kriisist väljuda, millised on väljumisstrateegiad ja miks juba meetmeid lahjemaks ei tehta. Samal ajal endale ja oma lugejaile aru andmata, et iga päev haigestub veel kümneid uusi inimesi ja mõni ka sureb jätkuvalt.

Kui sellele survele järgi anda ja piiranguid lõdvendada muutuks see eelnev kuu täiesti mõttetuks.

Ja vastupidine näide: jube hea on samal ajal kritiseerida Donald Trumpi, kes vaatamata suurtele ohvrite arvule USA-s, tahab juba majanduse käima panna. Ja jälle ajakirjanikuke pahandab. No katsus sa talle meele järgi olla!

Nii-et kas ikka valitsus keelab jaanipäeva ära. Või keelab ka järgmise pühapäeva ära. Mõelgem selle peale.

UU