Eesti on jagunenud kahte leeri. Mitte konservatiivideks ja pedemarksistideks, mitte vaesteks ja rikasteks, mitte eestlasteks ja venelasteks, vaid parasiitmudijateks ja töörügajateks.
Parasiitmudijad tööd ei tee, pole seda kunagi teinud ega kavatsegi teha. Koos ametnike, suhtekorraldajate, arendajate ja „staaride“ kolossaalse armeega võiksid nad vabastada Bahmuti linna poole tunniga, lihtsalt joostes peale ja lämmatades massiga. Aga nad ei tee tööd, ei kaitse riiki, vihkavad lapsi ja nende emasid, valgeid eestlasi. Nad põlgavad teid, head eestlased, nii, et kasvõi kusevad teile lavalt pähe. Ja urineerivadki. Päriselt.
Viimastel nädalatel piinatakse inimesi ühe reklaamiklipiga, kus tutvustatakse üritust „Laulud sõduritele“ ja lastakse ka lugusid. Ma ei ole kindel, et sõdurpoisse on ilmtingimata vaja ajada masendusse Urmase ja Reinu looga „tahan ja tahan, ma taevasse tahan“, pakkuda tüdrukutest eemal olevatele noortele meestele muusikas andetu homo esituses kohe kahemõtteliseks muutuvat Gunnari lugu „mul jällegi on ainult tühjad pihud“, lasta joriseda habemikust peenikese häälega klounil, kelle ühtegi lugu ei saa võtta tõsiselt. Ja lõpus veel paha häälega mustalt oma laulu lõpetav kukehäälne Mihkel Raud.
Meie armee ei ole mingi jäätmejaam, kuhu peaks sellist muusikalist prügi kokku vedama. Kui ei oska laulda, kui pole millegagi laulda ega midagi öelda – mine juba ükskord tööle.
Mihkel Raual pole kunagi olnud maitset. Ta on kunagi olnud täitsa korralik kitarrist, aga tahtis ikka päris frontmaniks saada ja seal põruski. Tema loomingust ei meenu mitte midagi väärtuslikku, v.a. „Rain“. Siis hakatigi regulaarselt välja käima tema kaht allesjäänud trumpi: neli abielu nooremate naistega, igasugused isikliku elu üksikasjad, ja teiselt poolt – lõputud mälestused joomasest noorpõlvest, mis on läbimiksitud hilisemate tsüklite käigus indutseeritud fantaasiatega.
Värskemat raualoomingut võib leida Delfist: „Meil oli suur Singer Vingeri sõu, publikus oli umbes 5000-6000 inimest. Me ootasime bändiga lava taga Hardi Volmerit, kes hilines, ja teda oodates rahustasime oma närve kõvasti viina ja õlut joodes. Kui me lõpuks lavale jõudsime, tundsin ma umbes kolmanda-neljanda loo ajal silmist välja pritsivat kusehäda. Mul ei jäänud mul muud üle, kui minna mängimise ajal lava äärde, panna kitarr ette ja püksilukk avada. Upitasin end üle lava ääre ja kusesin mängimise ajal üle lava ääre,“ rääkis Raud.“
See ongi meie täiesti harimatu „pealiskihi“ suhtumine eesti inimestesse. Sama asjaga tegeles ülekantud tähenduses Savisaar, sama asja teevad Kaja Kallas isaga, mõlemad Riisalod, Lehtme, „Salk“, Mihkelson, Pontiusrosimannus, Toom jpt. Nad lasevad eesti kultuuri, eesti keele, eesti riigi, meie laste, perede ja eestluse peale oma kuldset vihma ja irvitavad meile näkku.
Nad põlgavad meid täiega, ja paistab, et asja eest. Ajaloost on teada väga vähe juhtumeid, kui orjapidajad peaksid oma lömitavatest orjadest lugu ja kohtleksid neid inimestena.
+ + + + + + +
Rääkides mudijate eluviisist, ei oleks ratsionaalne minna mööda Delfis ilmunud Shalini Mody loost.
„Viimase kolme aasta jooksul olen valanud pisaraid, tundnud sellist kurbust, mis ei lase hingata; ärevust, mille sees on paganama raske olla; ja igatsust, millele ei anna mitte miski leevendust. Selle protsessi lõpus jõudsin oma kehas selge tundeni: tervenemine võiks raskuste asemel toimuda läbi ilu. Käisin ühel hommikul värskete saiakeste järel, jalutamas – tegevus, mis on üks parimatest tasuta teraapiatest – ja mul oli tunne, et mu kurbuse ja pisarate anum on täis. Sel momendil tundsin, kuidas ärkasin üles ja mu süda oleks justkui sosistanud: kõik, on aeg hakata nägema elu ilu kaudu. Eelmise aasta suvest saigi minu jaoks aeg, mil astusin teadlikult eemale pidevast töötegemisest, väsinud olemisest ja enesearengust. Ma ei esinenud ühelgi inspiratsioonipäeval, ei kuulanud ühtegi podcast’i ega osalenud poppidel festivalidel,“ kirjutab Shalin Mody.
Kui rääkida „tasuta teraapiatest“, siis mingu perearsti juurde, kes kirjutab välja escitalopramumi, ja asi laheneb mõne nädalaga. Vanasti kui inimene sattus laisklemise tõttu depressiooni, võidi saata töölaagrisse, ja see ravi oli veelgi tõhusam.
Aga „inspiratsioonipäevadel“ osalemine, podcast’ide kuulamine ja osalemine „poppidel festivalidel“ on samasugune „pidev töötegemine“ nagu ka hommikuti värskete saiakeste järel käimine.
Minu maakodust Lääne-Virumaal on viimase ööpäeva jooksul vuranud mööda kümned tuletõrjeautod, suured päästjate brigaadid, veepütid, taevas undasid helikopterid. Kõik need inimesed tegid sandikopikate või vabatahtlikult sellist tööd, mis mõne tunniga võib ära tappa või hulluks ajada.
Rabad ja metsad põlevad, põllud on pragunenud.
Aga see Mody sammub hommikuti pisarais värskete saiakeste järgi. Siis ajab näost sisse ja kuulab mõnda podcast’i, pisut mudib siit-sealt.
Tundkem talle kaasa.
+ + + + + + +
Meie rahvusleht aga avaldas järjekordse loo Pärtelpojast, kus see inimene kasutab eestlaste kohta juba pealkirjas sõna „mölisevad“.
Pildil higistab see pehmelt öeldes täidlane isik laua taga rinnahoidja väel, suures veinipokaalis mingi jook ja taldrikul praad.
Braavo, Postimees! Arvestades veel ka Jukukalle kaht viimast lugu võiksite oma lehe nimetada ümber Kes Kuseks +.
Aga mitte mingil juhul ei tohiks eestlased hakata mõtlema, et multikulti on see, kui kõik rasside segunemise viljad Eestis sünnivad töövõimetuna ja hakkavad kohe mudima, tantsima ja laulma, hommikuti värskeid saiakesi tooma, viis aastat ühte ja sama last kokkukuivanud rinnaga toitma ja rinnahoidjas avalikes kohtades praadi õgima.
Sest see oleks nüüd küll sallimatu.
+ + + + + + +
Aga nende ja ka Kaja Kallase valitsuse julgustamiseks: teie riiklikud persemudimisprogrammid hakkavad küll tööle, kui te pingutate natuke ka arstiabi kindlustamisega nende ohvritele.
Moskovski Komsomolets (meil Eestiski ilmub ka praegu selle lehe filiaal) teatab, et Moskvas korraldas 38-aastane multifilmi meessoost režissöör romantilise õhtusöögi kahele küünalde valguses. Ööl 14 vastu 15. juunit joodi ära kaks pudelit veini, siis sooviti soovõrdsust ja režissöör leidis külmkapist 10 sm. pika kabatšoki, mis muutis tema pärakus suunda ja jäigi sinna põiki toppama.
Kiirabi viis multikate režissööri (varem töötas ta kreatiivdirektosina, ehk on igast küljest vaadatuna multimudija) haiglasse, kus tuli teha operatsioon lausa üldnarkoosi all. Toibudes lubas endine kreatiivdirektor mitte enam toppida endasse kabatšokke valest otsast sisse.
Kaja Kallase valitsus võiks kasutada enda tarbeks suuri patissone. Palju patissone.
Ivan Makarov