Läinud nädala üks tähelepanuväärne teema oli tõstatatud Postimehes ajaloolase Andres Kraasi poolt: „Kaks presidendi vastuvõttu aastas on liig mis liig!“
Väga ajakohane väide, sest Kaja Kallase perekonna poolt Venemaa sõjatööstuse toetamise skandaal on varjutanud ka p.residendi tagasihoidliku isiku ja tema apla kantselei kroonilise rahalunimise.
„Peamiselt eliidile mõeldud suurejoonelisi riigipea vastuvõtte korraldavad tänapäeval eelkõige ainult autoritaarsed režiimid. Kellele on see jõudemonstratsioon, kellele alaväärsuskompleksi varjamine, mõnele aga iganenud traditsioon, millest lahti lasta kuidagi ei raatsita. Tõeliselt vabas ja demokraatlikus ühiskonnas pole sellised etteasted juba ammu enam kombeks, sest need satuvad vastuollu nii kodanike võrdse kohtlemise kui ka ühiskonna sidususe printsiipidega. Sestap püüavadki arenenud riigid vältida vahetegemist tavakodanike ja väljavalitute vahel nii palju kui vähegi võimalik. Paraku pole see arusaam Maarjamaale veel kohale jõudnud ja Eesti on 21. sajandil üks neid väheseid demokraatlikke riike, kel on õnnestunud oma rahvas jagada pööbliks ja kutsutud külalisteks. Kui 1990. aastatel, pärast iseseisvuse taastamist, oli presidendi vastuvõttudel oluline roll Eesti riikluse kinnistamisel ja rahva eneseteadvuse tõstmisel, siis täna pole meil omariikluse olemasolu enam tarvis kellelegi tõestada. Eesti on vaba ja sõltumatu demokraatlik riik, ÜRO, Euroopa Liidu, NATO jpt rahvusvaheliste organisatsioonide liige. Seda kummalisem on fakt, et viimased 15 aastat toimub meil aastas juba koguni kaks presidendi vastuvõttu: 24. veebruaril, Eesti Vabariigi aastapäeval, ja 20. augustil, riigi taasiseseisvumise päeval. Mõlemal prallel süüakse, juuakse ja lüüakse tantsu rahva ehk maksumaksjate raha eest, ainult et rahvas pole sellele peole oodatud,“ kirjutab Andres Kraas.
Loomulikult ei järgnenud sellele väga täpsele ja õiglasele hinnangule poliitikute, ametnike ja ärimeeste erilist reageeringut, kuna väga paljud on seal käinud või loodavad ära käia. Ja mõistlik inimene ei hakka ju näpuga näitama pordumajale, mida ta ise on külastanud, muidu võib sattuda väga totrasse olukorda.
Kaja Kallase äriklanni kohutav skandaal pani meid (loodetavasti ajutiselt) unustama seda, kes on „Kristjan“, miks p.resident kuulutas välja rahvavaenulikud seadused suure „Brežnevi pakina“ ja siis hakati kohe lisaraha nõudma, šantažeerides riiki Austraalia visiidi ärajätmisega. Kusjuures korraldati seejärel kallis vastuvõtt „eliidile“ roosiaias ja lisaks kukkus presidendi kantselei direktor nädalavahetusel äkki hooplema, et kantselei on tegelikult raha küll. Oma peremehi ja sahkerdamisi kaitsev ametnik on alati üsna koomiline vaatepilt, aga just äsjane piiritu jultumus paneb vahel tundma end paha agressiivse inimesena, kes tahaks selliseid kloune (KK termin) saalist saapaga visata. Kahe saapaga.
+ + + + + + +
ERR avaldas piinliku ja ebasündsalt pika loo „Peep Jahilo: kokkuhoid on meil veres“. Sellise pealkirja peale ei tahaks ei nutta ega naerda, tahaks lihtsalt tollesamuse saapaga visata… No pole sõnu.
„Presidendi kantseleil ei ole raha otsas, nagu kohati on püütud väita, vaid seda pole piisavalt. Põhiseaduslike institutsioonide autonoomia on meil põhiseadusest tuntud fakt, kuid see peaks väljenduma ka rahalises plaanis,“ kirjutab Jahilo.
Oleks ju võinud ka otse öelda, nagu Lehtme: andke raha kohe ja palju, ja tehke seda iga kord, kui me teile ütleme. Muidu, teate, seadused takerduvad, nagu on teile kõigile juba selgitanud meie kuulus nõunik.
„Olen Eesti Vabariiki teeninud selle algusest peale,“ jätkab Jahilo.
Nagu kõik meie, nagu enamus Eesti ausaid vastavas vanuses elanikke, tahaks vastata. See ei ole asi, millega tasuks hoobelda, seda enam et meie kallil vabariigil läheb praegu nii ja naa. Ja see teenimine ei saa olla aluseks jäägituks usalduseks ja raha piiramatuks eraldamiseks. Mõni eesti luure töötaja ka teenis vabariiki, seni kuni piiril kohvri vastu vahetati. Tehke tööd, ärge tegelege enesekiitusega. Olete elu aeg paremini elanud, söönud, joonud ja sõitnud, kui teised ausad töökad inimesed.
„Mis kõige olulisem: mingit kauplemist seaduste väljakuulutamisega Eesti riigis ei ole ega saagi olla. Siin on otsustav ainult vastavus põhiseadusele. Mingi vastupidise seose tekitamine oli meelevaldne, mille tingis ilmselt erinev arusaamine teemade käsitlemisest ühises kontekstis,“ laliseb p.residendi direktor.
Saab küll olla ja kuidas veel! Ja ehk oligi, sest endisi kommuniste ja KGB-lasi usaldada ju ei saa. Ja ei ole vaja hämada mingist kontekstist, käsitlemisest ja muust arvamuskantseliidist. Fakt: kinnitati hetkega suur pakett rahvavaenulikke seadusi. Fakt: hakati kohe ka raha juurde küsima ja selle mittesaamisel kisa tõstma ja üsna selgeid vihjeid tegema.
Ja ärge kogu aeg põhiseadusele viidake, mida te nende seaduste väljakuulutamisega ise rikkusite.
+ + + + + + +
Kadrioru rahapumba väide „Kokkuhoid on meil veres“ on üks kahest pretendendist auhinnale „Nädala kild“. Teine on kahtlemata Postimehe lugu „Kaja Kallas: Minu abikaasa on ettevõtja, ta on kõige korrektsem inimene, keda ma tunnen“.
No ma ei tea: kas Siim Kallas ei olegi siis nii korrektne, nagu terroristliku Venemaa sõjatööstusele sõja ajal lehtmetalli peaministri rahalisel abil tarninud isik? Ometi on ju tegemist Eesti Panga endise juhiga, ja see amet nõuab ikka suuremat vastutust, kui mingi hämara erafirma juhtimine. Põhja-Eesti pank, VEB-fond – kas mingi perefirmake juht saab nendest episoodidest veel korrektsem olla?
Lugupeetud Kaja Kallas, Teie olete juba nii palju kokku valetanud, ka huuli liigutades, et Teie soovituskiri Teie mehele ei ole veenev. Pigem on see Juuda suudlus.
+ + + + + + +
Ja lõpetuseks ETV-st, õnneks positiivsest küljest: eile toetas riigitelevisioon sarjas „ENSV“ eesti keelt, rehabiliteerides ilusa eesti sõna, mille teemal armastavad eritada umbluu-vahtu igasugused langetõbised sallivusaktivistid.
„Pille on mingi kuradi neegriga lapse saanud!!!“ hüüdis eile raevunult telefoni ETV sarja üks peakangelasi.
Ärge ainult nüüd hakake fraasi välja lõikama. See oli ikka südamest öeldud.
Ivan Makarov