Praeguses kriitilises poliitilises ja majanduslikus olukorras pöördub peavoolumeedia selgituste saamiseks ka igasuguste käilakujude poole, kust ei tule ja ei saagi tulla mitte midagi mõistlikku.
Indrek Tarand kasutab juba aastaid endale tähelepanu tõmbamiseks igasuguseid kahtlase väärtusega võtteid: kord laseb oma tagumikku tonksida ja kasseerib selle teenuse eest raha, kord lubab natsionalistidele kuklasse augud tulistada, kord istub jälle purjuspäi rooli taha.
Nüüd esines ta Postimehes avaldusega „Oleme üleprioretiseerinud riigikaitset“. Väga õigeaegne märkus: Ukrainat pommitatakse poolteist aastat jutti, Eestit lubati Pihkva lennuväljaga toimunud jama eest maamunalt pühkida, piir ikka veel väljaehitamata – aga meil „üleprioretiseeriti“ nõrgukest riigikaitset.
Tallinna kesklinnas terroriseerivad inimesi julmad noortejõugud, politsei ei jõua kohalegi, järelikult meie üleprioretiseerime politseid. Haige jäi opereerimata ja suri, kuna järjekorrad on pikad – sest me üleprioretiseerime meditsiini.
Täielik deliirium, kelbas, iba. Ei, parem ikka soga, nagu armastab ütelda meie peaminister rahvasaadikutele.
Aga Postimehes ilmunud teleloo nimi on „Kuidas mekib õpetajaamet? Stuudios on Indrek Tarand“.
Asjakohasem oleks ikka küsida „Kuidas mekib viin autoroolis?“, aga kes hullu teab, tegelane võib ju kohtusse kaevata ja tõestada, et mekkis hoopis mingit muud kanget jooki, ja mitte roolis, vaid kapotil enne sõitu.
Igal juhul ehitatakse meie infovälja ka kahtlase väärtusega ütlustest, sest me ju ei tea, mida Tarand mekkis enne stuudiosse tulekut. Teame ainult seda, mida ta mekkis enne õpetajaks saamist.
Meie paljukannatanud eesti kool, mida kavatsetakse eesti keelele üleviimise sildi all venestada, on praegugi nagu õudustetuba: mõni õpetaja magab lastega, kõik seda teavad ja ta ei lähe kinnigi; mõni tuleb sinna lapsukesi õpetama karistuse korras kui roolijoodik. Vanasti saadeti sellised tänavaid pühkima.
Ja nüüd veel haaras kõigi koolide rooli enda kätesse Kristina Kallas. Ei ole küll Toompea pereklanni liige, aga võiks vabalt olla. Sisu sama ja perekonnanimigi sobib. Pastlad nurka, viisud jalga – ja padavai!
+ + + + + + +
Pärast seda, kui peaministri mees pressis tuntud professorilt välja 1500 eurot (huvitav, kas mingid maksud läksid maha või riik pidi nendest suu puhtaks pühkima?), mis teeb rublades -teen selle perekonna töö lihtsamaks – üle 150 000 rubla, aktiviseerusid ka teised oravad, hakates rakendama oma suukorviseadust veel enne selle vastuvõtmist Riigikogus.
Käsk „äss!“ oli eriti kohustuslik alles rebasteks löödud uusoravatele, nii et ennast käbidevarguses alles tõestavad liikmed asusid kohe rünnakule. Ja loomulikult konservatiividele kallale.
Õhtuleht vahendab: „Karmen Joller pöördub kohtusse: tahan taastada oma hea nime ja seada õiglus jalule“.
Igalühel on õigus pöörduda Eestis kohtusse, kuid mitte kõigil ei ole selleks raha ja mitte kõik ei ole reformierakonna liikmed, et kohtuvaidlusi igal juhul võita.
Õnneks ei ole liberaalide poolt solvatud ja laimatud Eestit armastavatel inimestel vajadust taastada oma head nime, sest see on nendega alati, tihti on see ainus, mis neil veel on.
Karmen Jolleri puhul ei ole selge, mida ta taastada tahab, sest ei saa ju taastada seda, mida pole olnudki. Arstina oleks ta pidanud ikka mõtlema, enne kui ähvardada teise maailmavaatega inimesi.
„Päriselus mõistetakse Sinusuguseid vanglasse. Kas Sul häbi ei ole, EKRE?“ – seda Jolleri postitust tsiteeris Õhtuleht 24. oktoobril 2020. aastal.
EKRE-l on tuhandeid liikmeid ja vähemalt sada tuhat valijat. Nende hulgas ka arstid, kes ei tekita kõhedust teise maailmavaatega patsientides. Kas nad kõik peaksid kartma perearsti Jollerit, kelle kätes on patsientide tervis ja kogunisti elu?
Eestit armastavatel inimestel on vedanud, et Karmen Joller ei ole enam arst. Õhutagu Riigikogu palgal vaenu terviseks.
Ja lugegu vahelduseks näiteks oma lugudele kirjutatud pereemade kommentaare.
+ + + + + + + +
Postimees vahendab: „Kuku raadio „Keskpäevatunnis“ leidsid Priit Hõbemägi, Ainar Ruussaar ja Heldur Meerits, et segadused riigieelarvega on suured ja kohati ei saa isegi aru, kas võimuliidus on eelarve osas kokku lepitud või mitte. Priit Hõbemägi rääkis, et ei mäletagi, et kunagi varem oleks eelarve ümber käinud seesugune tsirkus ja ka valitsuskoalitsiooni liikmed räägivad, et nad pole eelarvega rahul. „Nii ei saagi aru, kas eelarve osas on kokku lepitud või mitte.“ Hõbemägi tõi välja, et kui praegu kurdetakse võlgade üle ja räägitakse võlgu elamise võimatusest, siis omati elavad paljud riigid võlgadega. Ta sõnas, et eraisiku ja riigi võlg ongi erinevad asjad, kui eraisik peab oma võla ära maksma, et mitte pankrotti minna, siis riigid saavad elada võlgadega lõputult.“
Seda nüüd küll. Sellepärast suurimad vargad ja isevalitsejad väidavadki mingil hetkel, et „riik – see olen mina“ ja elavad lõputult võlgu, röövides oma rahvast paljaks.
Midagi sarnast toimub nüüd ka Eestis: meid valitseb diktaator, kelle jaoks pole kirjutatud isegi tema enda poolt raevukalt toetatud eurosanktsioonid mitte, kes valetab lakkamatult ja süüdistab kõiki teisi.
Kas ma nüüd vaenuarvan, kui arvan, et see perekond võlgneb oma riigile 10 miljonit + 30 miljonit + edasised „valitsemiskulud“ ehk oma vasallide jokkvarastatud üüratud summad? Varem või hiljem tungivad päris rahvaesindajad nendesse hoidlatesse, kus paiknevad 75-ks aastaks salastatud kuriteod. Ja kedagi hakatakse orderiga taga ajama mööda Iisraelit või isegi Venemaad.
Aga Postimehe loo kohta niipalju, et pealkirjaks tehtud väide „Hõbemägi: hüpe Rae vallavanemast rahandusministriks oligi ehk liiga suur“ on ebavõrdne kohtlemine. Eurosaadik Toom on meil üldse keskharitud ja keskharidusega Tsahkna hüpe välisministri tooli on ikka veel muljetavaldavam.
Ja härra Hõbemäe enda hüpe ultraliberaalsest EE-st konservatiivsemasse Postimehesse oleks ka nagu leopardi tehtud.
Ja Ainar, kui Sa tead ette, et raadiostuudiosse tullakse pildistama, tee endale üks korralik grimm. Sest meie rahvas on nutikas ja võib hakata aimama, miks Sa eelmises saates arvasid, et kesikute lahkumine erakonnast ja nende fraktsioonist vähendab partei riigipoolset rahastamist.
Ära ikka nii lõdvalt ka võta.
Ivan Makarov