Vähiravifondi „Kingitud elu“ juhatuse liige Toivo Tänavsuu avaldas EPL-is iroonilise loo „Unustage perearst, kõik EMOsse!“
Kui minu perearst oleks Karmen Joller, täpselt nii ma teeksin – kannataksin viimse hetkeni ja siis pöörduksin EMOsse. Õnneks ei ole Joller minu perearst, enamgi veel – ta on nüüd riigikoguja, kuid huvi meditsiini ja inimeste karistamise vastu ei ole temas sugugi vaibunud. Nägin juhuslikult Jolleri värsket kommentaari Twitteris ja mõtlesin: see inimene on endale küll vale elukutse valinud, sest sellise verejanu ja kättemaksuhimuga peaks ta töötama Venemaa või veel parem Iraani karistussüsteemis, aga mitte vastutama erinevate maailmavaadetega inimeste tervise eest. No kuidas saab üks naisarst kogu aeg kedagi ähvardada?
Aga pöördugem tagasi Toivo Tänavsuu loo juurde:
„Mul on tungiv palve, kulla inimesed – jätke ometi rahule need perearstid, ärge tüüdake neid oma tervisemuredega! Vaadake ometi, kui raske neil on, kui palju neil on patsiente, muret ja vaeva. Kui vähe päikest ja rõõmu. Neilgi on hobid, lemmikloomad, eraelu. Neil ei ole teie jaoks aega! Pealegi, kes meist tahaks alustada mingisuguselt ESMAtasandilt – olgem ikka ambitsioonikamad! Tunnistage ausalt, millal te viimati oma perearsti üldse telefonitoru otsa saite. Ärge petke iseennast. Kui teil on ikkagi nahaalne nohu, kõikehõlmav köha, arusaamatu alaseljavalu või pole te lihtsalt täna eriti “teie ise“, jookske EMOsse. EMO on ka suurepärane koht retseptide pikendamiseks või toredate vestluste pidamiseks. Kui olete kukkunud või end vigastanud, siis tähelepanu: mida rohkem on traumast aega möödunud, seda kindlamalt seadke oma sammud just EMOsse. Uskuge, ükski EMO valvearst ega õde ei soovi tööajal magada. Ennekuulmatu, et keegi võiks üldse saada palka magamise eest?!“ kirjutab Toivo Tänavsuu.
Mäletan Hille Tänavsuuga Õhtulehes töötatud aastaid soojusega. Oli hea ja sõbralik inimene, aitas mind keeleliselt ja nõuga, ka muusika alal. Suhtumine headesse inimestesse kandub tahestahtmata ka nende lastele – seega on mulle sümpaatsed nii Hille poeg kui ka kunagise hea kolleegi Margit Kilumetsa poeg, vaatamata sellele, et ma pole kunagi nende noorte meestega kohtunud.
Härra Tänavsuu loo sarkasm on arusaadav, aga siin oleks õigem siiski isikustatud lähenemine, sest perearste on erinevaid, kuna nad kõik on erinevad inimesed erineva kogemustepagasi ja isegi kvalifikatsiooniga.
Minugi ema lahkus kirjeldamatult piinarikast teed pidi. Tema perearst oli doktor Rita Aivazjan, kes mu ema esimesel pöördumisel võttis teda kohe, samal päeval lisaajaga vastu, uuris asja ja andis kiire suunakirja. Kahjuks oli edaspidises ravis Hiiul tehtud mingi viga või korda saadetud hooletus, mida tahtis uurida spetsiaalne komisjon. Meie sellest keeldusime – kõigepealt põhjustaks ema transportimine ja ootamine talle lisakannatusi. Ja ma tahtsin ju, et ema ellu jääks, mitte aga et tema õnnetuse eest karistataks arsti, kes tema surma ilmselgelt ei tahtnud. Ja teades oma ema, arvan ma, et ta loobus keemiaravist ise sellepärast, et tahtis olla lõpuni ikka ilus naine, kes ta terve elu oli olnud. Aitäh kõigile, kes üritasid teda päästa.
Tuli nii välja, et doktor Aivazjjan hoolitseb ka minu tervise üle juba oma veerand sajandit vähemalt. Olin pikaajalise raske raadiotöö ja seal valitsenud õhkkonna tõttu nii läbi, et juba arvasin: pikka pidu pole. Meeletud peavalud, ülikõrge vererõhk, kohutav depressioon, paanikahood, krambihood, astma, diabeet, allergia… Vahepeal oli mul piinlik, et käin arsti juures, nagu tööl.
Perearst on kirjutanud mulle välja nii palju suunakirju erialaarstide juurde ja uuringutele, kusjuures väga heade eriarstide juurde, et ma kõikjal ei käinudki. Ta üritas alati leida mulle kiire võimaluse eriarsti juurde pääsemiseks. Sain õigeaegset ja tõhusat abi.
Perearst ise leidis pikapeale rohtude õiged kombinatsioonid, nii et lõpuks normaliseerus võitmatuna näiv kõrge vererõhk ja lõppesid ka paanikahood ning pigimust masendus. Ma hakkasin väga harva pöörduma perearsti poole, kuid kus sa sellega: tema parem käsi, medõde, helistab mulle ise regulaarselt ja küsib, kas kaebusi on, ja lepib kokku ajad, et ma vähemalt kaks korda aastas teeksin analüüse, kardiogrammi jne. Arst ise helistab ja selgitab tulemusi.
Ma ei mäleta, et mulle kunagi oleks kiires vastuvõtus ära öeldud. Aga eks ma tühiste asjade pärast ikka ei pöördunud küll.
Kõik vajalikud retseptid, suunakirjad ja vastuvõtud on ainult helistamise kaugusel. Üritan ikka saata meile, nii on kõigile mugavam.
Doktor Rita Aivazjan on vist ainuke arst, keda ma ei karda. Ta on ka see inimene, kes ütles mõned aastad tagasi, et kui ma tahan terveks saada, pean ma võimalikult kiiresti lahkuma ERR-ist. Nii ma tegingi ja olen nüüd tervem, kui veerand sajandit tagasi. Doktor Aivazjan on aidanud ka minu naist, eesti pereema, keda eesti riik jättis tänu Siiri Oviiri ponnistustele ammu tervisekindlustusest ilma. Rita Aivazjan käis meil Lasnamäel koduvisiidil, kui me poeg oli alles tulekul. Ülekoormatud, nagu ta alati on olnud.
Mäletan, kui aastaid tagasi sisenesin kabinetti ja doktorit aitas tema noor tütreke. Nad rääkisid omavahel armeenia keeles. Eestlastega suheldakse seal heas eesti keeles. Kõige huvitavam on see, et doktor pole nende aastakümnetega suurt muutunud – sama ilus ja noor. Kui ükskord ütlesin, et doktor, ma tahaksin surra tervena, hakkas ta naerma ja ütles: mis te nüüd, Ivan, te elate vähemalt 120-aastaseks! Äkki ta teabki.
Nii et, hea Hille Tänavsuu poeg, ei saa ma Teie üldistusega perearstide kohta sajaprotsendiliselt nõus olla.
Lugupidamisega,
Ivan Makarov