Sain eile sellise kirja:
„Lp. Ivan! Ütlen nüüd midagi, mis kindlasti ei meeldi nn woke-aktivistidele, kuid oletan, et see pole vaid minu arvamus.
Sattusin Yahoo!News-i lugedes peale 20 või 30 maailma suurimate spordiiluduste nimekirjale. Noh, arvestades ameeriklaste omapäraseid vaateid teatud küsimustele, pole imekspandav, et suurem osa väljavalitutest on selles nimekirjas ameeriklannad. Kas nad meie mõistes on suurimad iludused, pole mõtet ameeriklastega vaielda. Minu arvates on euroopa naised, k.a.eestlannad ja venelannad, kaugelt kaunimad enamikest ameeriklannadest. Aga tõrvatükiks selles spordiiluduste tordil on see, et nende iluduste hulgas on Serena Williams! Kas teil või kellelgi teile on kommentaare? Minul ei ole, sest mul on hämmastusest suu lahti. Isegi meie nn sõjaprintsess näeb parem välja. Muide, kui sobib, võite selle arvamuse ka UU-sse mahutada,“ kirjutab Elmer Hill.
Loomulikult on härra Hillil õigus: minu venelannast ema oli ja minu eestlannast abikaasa on maailma ilusaimad naised. Ema oli miniatuursem, naine on pikemat kasvu – mõlemad blondid, hoolitsevad, targad, ausad ja truud inimesed, minu elutee parimad sõbrad.
Kuna mul on palju tööd ja muidu ka ei ole ma kuigi suur suhtleja, pidin selleks, et mind ei saaks süüdistada perekondlikus erapoolikluses, vaatama võõraid eesti naisi värske pilguga.
Teatud põhjustel on seda mõnevõrra keeruline teha Tallinnas, kus on meil tõeline Paabeli torn ja ei saa aru, kus on eestlane, kus venelane, ja kus äravärvitud rahvusvaheline transvestiit. Ei ole kuulda eesti keelt, mille järgi saaks kedagigi eestlaseks defineerida. Nii suundusingi Jäneda talupäevadele, kus igal aastal või isegi paar korda aastas käin eestlasi vaatamas.
Ja seal neid oli! Igat inimtüüpi, igas eas ja toitumusastmes häid eesti nägusid, kes peaaegu kõik rääkisid eesti keelt! Mõnele Tallinna linnavalitsuse töötajale tunduks, et tegemist on mingi natside kokkutulekuga, nagu üks väidetav eestlane ütles kord meie noorte tantsu- ja laulupeo kohta.
Saarlased, hiidlased, mulgid, eestlased Järvamaalt ja Raplamaalt, alevitest ja taludest – kõlas ka murrakuid, aga õnneks olime me naisega seal tiirutanud vaid pool tundi ja ma ei jõudnud kohata setosid. Mitte et ma neid ei salliks, aga mul on nendest Vabarnatest kopp ikka täiega ees. Juba mitmendat aastat igast triikrauast, igas teises ETV klipis ja saates, kõikjal, kus midagi liikuvat eksponeeritakse. Isegi Kobzonni näidati Venemaal vähem. Mul on seto mürgitus kümneks aastaks ette, käige kukele oma Vabarnatega, ausalt ütlen teile…
Aga küll oli seal palju eesti naisi – matsakamaid ja saledamaid, linalakke ja värvitud brünette, tütarlapsi ja vanaemasid. Ühelt vanaproualt ostis mu naisuke kaks paari lausa kuninglikult ilusaid sooje villaseid sokke. See proua oli intelligentne inimene, maitsekalt ja kombekalt riides, hoolitsetud näo ja juustega, armas, sõbralik ja soe. Venemaal võiks ta ilmselt vabalt töötada näiteks Peterburi Ermitaži administraatorina väliskülaliste alal, aga võib-olla tegutseda ka varganäo Piotrovski asemel. Selliseid vanaprouasid „eesti pealinnas“ ei kohta – ilmselt ei suuda nad meie „Euroopa kultuuripealinna“ võõrkeelse räuskamise ja bussides tõuklemisega kohaneda ning taganevad maakondadesse, nagu varsti teeb ka kogu eesti (eestlaste) rahvas.
Mida öelda? Eesti naised ongi maailma kõige ilusamad. Eriti too näitsik, kes müüs meile sissepääsupileteid. Ta tundis meid kohe ära, isegi enne, kui ma tervitasin ja palusin „üks pilet täiskasvanule ja üks pensionärile“. Sest eelmisel aastal ütlesin ma talle „üks pilet inimesele ja üks pensionärile“. Noor tüdruk silmnähtavalt rõõmustas meid nähes, tundes tuhandetest ära.
Missugune Serena Williams, armas härra Elmer Hill? Isegi kui Serena oleks noor nägus neiu, ei saaks temast eesti naistele rivaali. Ta võis meie Aneti oma palliga vigaseks taguda, aga Anett on 100000000000000 korda ilusam.
Nii et käisin täna Jänedal eesti naisi ja üldse eestlasi vaatamas. Jumala normaalne rahvas.
Kui homme peaksin seda tänast elamust mainima, siis kindlasti nii, et „eile nägin ma eestlasi“.
Muide, kui me juba lähenesime oma Ladale, mis oli pargitud põllu äärde, kostus laadalt Reet Linna laul. Eks ta üks vanainimese kraaksumine oli, aga igal juhul oli see eestlase laul. Mitte aga mõni oma FSB ordeniga kihlatud Anne Veski eesti keelde tõlgitud tiblalaul. Nelikümmend aastat Saruhhanovi laadseid laule, enamasti keskerakonna võimude tellimusel, nagu äsja Lasnamäel. Ja ei olegi inimene täiskasvanuks saanud.
Aga kena eesti naine on Anne Veski küll.
Kusjuures kui koju tulin, ETV-s just lõppes saade „Nuta või naera“. Seal leiti midagi naljakat Jaak Joala laulus „Viltkübar“, korrati mitu korda fraasi „…su pärlid karbis tuhmid…“ ja mõeldi midagi „naljakat“ asemele. Äärmiselt vaimukas.
Aga ma nautisin seda Joala fraasi, hääletämbrit, intonatsiooni, emotsiooni, ajastu hõngu. Olin sekunditega lummatud – ja siis mõtlesin: eks see mõni sekund Jaaguga korvab riigikanali tänase päeva kogu ülejäänud enamasti haledat ja vaimuvaest programmi – „Hommik Anuga“, „Sinu uus sugulane“, AK jne. Ülim vaimne pask, alati kuhugi viltu ja veel korduses ka.
Riigimeedia hingepeegel ongi nüüd „wau!“ krooksuv Saagim ja Peeter Oja nüri „presidendi“ moodi kasimata nägu.
+ + + + + + +
Vahel on tunne, et olekski parem, kui see keskerakond keelepõhiselt pooleks lõheneks. Kuigi see ei ole loomulikult võimalik, kuna „vene tiivaga“ ühines juba mitu keskerakonna eestlast. See on ajaloost tuttav asi, sest kõik me mäletame, kellega ühinesid Lauristinid, Mart Raud ja muud eesti rahva äraandjad ja timukad.
Kui vastne riigikoguja Tšaplõgin aastaid mürgitas poliitilist õhku Eestis oma tegevusega ajalehes Vesti dnja ja estofoobses keskerakondlikus munitsipaallehes Stolitsa, siis nüüd ta leidis endale uue tribüüni, milleks on samuti ühe politikaanist peatoimetaja käe all tegutsev portaal tribuna.ee, vahel ka „vene maailma“ sõjakas propagandaleht „dokole.eu“.
Värske loo pealkirjas kutsub keskerakonna liige üles saata Ansip prügimäele. Tegelane nimetab Ansipit „samasuguseks okupatsioonisümboliks, nagu Narva tank ja Sõpruse kino tähed“.
See NLKP ja KGB sünnitise ehk putinismi pikaajaline pooldaja äkki süüdistab Andrus Ansipit kommunistlikus minevikus ja koostöös kuritegeliku nõukogude režiimiga. Heites ette, et selle asemel, et panna Ansip vanglasse, saadeti ta Brüsselisse. Keskerakondlane on selles loos Ansipis nii kinni, et mainib küll Siim Kallast, kes tegeles tema sõnul (ja ka tegelikult) Rahva Hääles kommunistliku propagandaga, aga ei peatu temal pikemalt. Isegi Mart Helme sai vilksamini mainitud selle eest, et töötas ajakirjas „Pioneer“.
See peaaegu tervenisti Ansipile pühendatud filipika meenutab Tšaplõgini ja teiste ajakirjanduslike ja füüsiliste marodööride igapäevaseid ässitusi aastast 2007.
Kas mingi ring on täis saanud? Mihhail Kõlvart on tark inimene ja võiks ju üritada keskerakonda päästa, leppides kuidagimoodi Ratase-Kiige leeriga, sest kui ta toetub sellistele agressiivsetele sovetidele, nagu Toom-Jevgrafov-Tšaplõgin, on tema leeri lips kiiresti läbi. Võetakse tagasi Fjodorova sugused monstrumid ja mingil hetkel peab KaPo hakkama tegelema juba teisega alates 2007. aastast putinistliku mässu liikuva jõuga. Sest „vene tiiva“ võidu korral algab eestlaste keskerakonnast lahkumine ja venekeelse jäänuki lõplik radikaliseerumine. Ja kui Venemaa kodanikele jäetakse hääleõigus kohalikel valimistel, siis muutub venestatud keskerakond aina agressiivsemaks „vene maailma“ esindajaks, hakates kompenseerima eestlastest valijate loobumist partei „Koos“ putinistliku elektoraadiga.
+ + + + + + +
Nagu teada, paistsid just putinlikud burjaadid välja eriliste metsikustega Ukraina tsiviielanikkonna kallal, näidates ennast eriliste sadistide ja vägistajatena. Pole ka ime, et Burjaatias endas elatakse kartuses, et selle eest tuleb kunagi maksta.
Nii tekkis burjaatide Selenginskis kohutav paanika poes, kust evakueeriti nii külastajad kui ka töötajad.
Kohalik elanik, 37-aastane Valentina B. leidis tänavalt mänguasja – ukraina rahvarõivais lambatalle, mis laulis temale vajutades südamlikku ukraina rahvalaulu „Kannab Galja vett“. Aus leidja viis mänguasja „Karina“ poodi, pildistas ja avaldas pildi kohalikus Viberi sotsiaalvõrgus.
Foto tekitas korraliku paanika, poodi tormasid FSB-lased ja OMON-i eriüksuslased. Selgus aga, et mänguasi ei kujutanud endast mitte mingisugust ohtu. Analoogne juhtum laulva ukraina lambukesega leidis aset eelmise aasta oktoobris Krasnodaris.
Hirmul on suured silmad. Isegi kui see on mongoliidne burjaatide hirm.
Ivan Makarov