Vene Delfis ilmus ühe vanema venekeelse naisajakirjaniku lugu sellest, kuidas teda töölt välja söödi.
Selle ajakirjaniku nimi on meie venekeelse meedia klassika: vene eesnimi, eesti perekonnanimi. Loomulikult on eesnimi peaaegu et kohustuslikus korras Jevgenia (neid variante ongi vaid mõni – veel üks levinuim võimalus on Jana, kolmas ehk Julia, ja selliseid on Eestis rohkem, kui inimesi – ei liha ega kala, aga kindlasti mossis diskrimineeritud näoga).
Peab tunnistama, et ega teisi variante kohalik sovett ei väärigi. Vastikud eided, ei köida ei intellektuaalselt ega seksuaalselt. Lõpuks leiavad endale vanemad eesti mehed, samasugused sovetid ja reeglina lühikese perekonnanimega, nagu koera nimi. Kes on tihtipeale seotud koputamise ja KGB-ga, parimal juhul lihtsalt NLKP-ga, nagu Siim.
Kogu kohalik venekeelne ajakirjandus ongi üks vene provintsilik ving suurvene šovinismi elementidega. Väga halva vene keele, ahtakese sõnavara, kohutava muusikamaitse, eestimeelsete kolleegide vaenamise kambavaimu ja olematu silmaringiga. Nad ei võta omaks eesti kultuuri, kuna nad seda ei tunne ja seepärast põlgavad, olles samas vene kultuuri suhtes veelgi võhiklikumad. Nad arvavad, et kui keegi räägib nende juuresolekul eesti keeles, mida nad ei mõista, siis kindlasti arvustatakse neid ja irvitatakse nende üle. Nad tunnetavad täiesti asjatult oma kuuluvust suurde vene imperiaalsesse kampa, eestlastega võrreldes vägevamasse vaimsesse ja füüsilisse seltskonda, kuigi tsaari ajal imetasid nende vanavanavanaemad mõisnike sigu rinnaga ja viisid välja aadlike metaboliite.
See keskkond hapneb ja hallitab siin aastakümneid, okupatsiooni algusest tänapäevani. Kõik on nendele võlgu, kõigil on nende suhtes kohustusi – „vabastamise“ eest, selle eest, et söandatakse siin haledal ääremaal üldse elada, et toodi meile kirjaoskus ja Pravda lehed p. pühkimiseks.
Neid vingus nägusid olen näinud enda ümber alati, kui olen töötanud „venekeelses“ keskkonnas.
Aga see selleks. Tolles vene Delfi loos kurdetakse selle üle, mida mina olen kogenud Eestit armastava ja eesti keelt vabalt rääkiva venelasena aastakümneid, töötades venekeelses keskkonnas. Raisatud aastad, rumalalt raisatud aastad, auditoorium oli ikka nende teiste usku, vihates kõiki, ka Venemaa muusikaeliidi pärle, sest need polnud piisavalt nõukogude- või venemeelsed.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile siin rääkida, see on kõigest taust. Ka too uus rus.Delfi itk ei puutu asjasse, ma tahan lihtsalt pöörata tähelepanu sellele, kuidas kirjutisele reageeris FB-s Jana Toom:
„Töö Brüsselis pani mind täiesti uut moodi vaatama bullingi probleemi peale. Kuid iga kord, kui ma räägin sellest Eestis, kohtan ma mittemõistmist. Kusjuures tagakiusamine on mitte ainult see, mida kirjeldatakse artiklis. Tagakiusamine – see on siis, kui ühe kaastöötaja juuresolekul minnakse üle keelele, mida ta ei mõista…“
Saite aru? Kui teie kollektiivis on üks umbvenelane, siis rääkida tema juuresolekul eesti keeles on matslus ja tagakiusamine!
Mäletan üht seika, kui minu kunagisele toimetusele tuli seminaril rääkima Marju Lauristin. Proua Lauristin ütles alguses, et räägime ikka eesti keeles?
Üles kargas tahumatu klassikaline vene eesnime ja eesti perekonnanimega tädi, kelle mees oli küll „ajakirjanik“, aga eesti keelt mittemõistnud Putini lemmikansambli Ljube fänn. Ja teatas, et ei, vene keeles ikka, sest siin on inimesi, kes eesti keelt ei mõista.
Mulle jäi meelde Marju Lauristini pilk, millega ta meid vaatas. Too lihakalatädi nõudis ka kõigi koosolekute läbiviimist vene keeles, kuna tema keskharidusega mees ei tahtnud eesti keelt õppida.
Mul tuleb meelde, kuidas kadunud Tallinna aukodanik Aleksei Semjonov tõstis kisa, kui ühe umbkeelse naise eesti arst ütles tema kohta medõele korraldusi andes „vene piiga“. Kogu vene pasameedia oli täis väljamõeldist, nagu oleks patsienti nimetatud vene seaks.
Kui tõde selgus, väitis Semjonov aga, et naist ikkagi diskrimineeriti, sest siis, kui venelane ei tunne ennast eestlaste hulgas hästi, on see kindlasti diskrimineerimine. Ükskõik mis põhjusel ta ennast ebamugavalt ka ei tunneks, olgu või kõhuhäda. Selle Semjonovi pasa avaldas tollane Postimehe nädalaleht Denj za dnjom, kus oli praktiliselt avatud eraldi rubriik kõigi jaoks, kes tahtsid kirjutada minust mingit järjekordset väljamõeldist ja sõimata mind russofoobiks. Ühe nädala sisse võis mahtuda 10 sellist lugu. Ma pärast kõike seda jama aastaid keeldusin midagi kirjutama ka eesti Postimehele, kuigi eesti kolleegid kõik nagu üks väitsid, et nad ise ei saa aru, miks vene Postimehes toimuvad sellised sigadused ja ruulivad Lagašina sugused estofoobid. Hakkasin Postimehega koostööd tegema alles siis, kui selle peatoimetajaks sai minu hea kolleeg Vikerraadio ajast Lauri Hussar. See, mis on temast saanud praegu, ei puutu asjasse. Väga hea kolleeg oli.
Kusjuures täna on vene Postimees ainus siinne venekeelne väljaanne, kus domineerivad eestimeelsed ajakirjanikud, see muutus on rabav ja see on tõenäoliselt peatoimetaja Sergei Metlevi teene. Minu siseringi andmete kohaselt vihatakse vene Delfit okupeerinud tšeljabinsklaste poolt Metlevit ja tema meeskonda patoloogilise tiblavihaga.
Jana Toomi põhimõte – et eestlased, te sitsite ja lööte kulpi, kui teie seas on umbkeelne venekeelne, ja räägite omavahel ka vene keeles – oli juba paar aastakümmet tagasi formuleeritud rus.Delfis, kus avaldati suur kiri, milles kaevati, et Tallinna restorani venekeelsed külastajad istusid laua taga koos oma külalistega Venemaalt. Kõrvallauas istusid aga eestlased, kes vestlesid omavahel oma asjadest eesti keeles.
Venelased ei saanud nende jutust aru, kuigi see ei olnud ju nende kõrvadele mõeldud. Ja tegid eestlastele märkuse (Eesti pealinnas): et rääkige vene keeles, me ei saa aru. Eestlased jätkasid omavahelist vestlust siiski riigikeeles.
Delfi arutles tollal selle üle, missugune matslus see eestlaste poolt oli. Ma vaatasin kommentaariumi – lugejad olid ka õudsalt nördinud. No et eestlased on teadagi juhmid, seakarjused, arengupeetusega maakad, natsionalistid ja fašistid.
Sellest rääkisin ma Vikerraadio ülevaates, mille avaldas ka EPL, kui mind mälu ei peta.
Aga tulles tagasi tolle Jana Toomi reageeringu üle ülalmainitud artiklile, pööraksin tähelepanu ühele lõpulausele:
„Ma oma juhtimise paljuaastase kogemuse ja veendumusega selles, et olen hea ülemus, läbisin paar aastat tagasi kursuse ja mul hakkas häbi. Reaalselt. Kuigi kaastöötajate peale pole ma kunagi röökinud ega kedagi tagumikust haaranud. Eesti on selles mõttes paraku tüüpiline Ida-Euroopa – näeb välja ulja ja lollina“.
Selline inimene, Ždanoka, Mamõkini, Paljamari, Jesakovi, Solovjovi ja Assadi semu, läks siis võõraste häälte ja sellise vaimse tasemega Brüsselisse Eesti esindamise kolmandale ringile. Põlates Eestit ja eestlasi.
Mul on ausalt häbi iga kord, kui tema krimpsus nägu seal koridorides või eesti meedias näen.
Ivan Makarov