Igaüks meist kannab oma risti, see käib ka tervete rahvaste kohta. Vahel on nii, et ristid vahetuvad: Eestis näiteks kord viie aasta jooksul. Et jälle määratakse eestlastele pähe p.resident, kes hakkab kohe pidu panema, vinguma, kaeblema, kõiki noomima, õpetama ja paljastama.
Neist viimasel kahel olid pidevalt ka mingid rahamured – eriti praegusel, kes ilmselt sellepärast istub solvunult varjus, mitte midagi ei tee, aga enne Eesti Vabariigi aastapäeva hüppas äkki välja ja näitas trääsa: säh, saite nüüd!
Nii lolle või pahatahtlikke nõunikke, kui praegusel Kadrioru asunikul, pole ma veel näinud. Muidugi võib endist kagebeelast endale EL-i ja NATO liikme p.resident palgata vaid juhul, kui ta on kellelgi lõa otsas, ei ole adekvaatne või tahab riigile naljaviluks käru keerata.
Kord tsiteerib riigipea noortele tulevastele eesti sõjaväelastele uhkusega sõjaroimar ja massimõrvar Suvorovi tarkusi, kord kuulutab Venemaale sõja jne.
Nüüd, kui Tartu sai Euroopa pedepealinnaks, esines Alar Karis sügavamõttelise avaldusega: „Näitame maailmale, et ka väikestes kohtades saab kultuuri teha“.
ERR tsiteerib: „Alar Karis loodab, et Tartu ja teised Lõuna-Eesti linnad näitavad kogu maailmale, et kultuuri on võimalik ka väiksemates kohtades, mitte ainult Viinis ja Pariisis teha.“ No mida me näitame oma homofestivaliga maailmale, seda maailm on juba küllalt näinud.
Aga muidu, jah, „kogu maailm“ ei ole ju „väiksemate“ kultuurivõimalikkusest teadlik, ja nüüd me alles näitame, kuidas tuhanded inimesed koroona, ahvirõugete ja herpese ajal WHO kiuste väljakul tatti panevad!
Viini ja Pariisi olemasolust teadlikud nõunikud ilmselt ei tea, et näiteks 2018. aastal oli Euroopa kultuuripealinnaks Valletta suurusega 0,61 ruutkilomeetrit, kus seisuga jaanuar 2019. a. elas 5827 inimest. Tartust tunduvalt väiksemaid linnu on Euroopa kultuuripealinnade nimistus kümneid, nii et väikekohtades kultuuri tegemise võimalikkus on maailmale ammu näidatud. Mõni on lausa UNESCO kultuuripärand.
Selgi aastal said Euroopa kultuuripealinnadeks veel Norra linn Bodø, põhjapolaarjoone taga asuv ligi 50 000 elanikuga linnake; Austrias Salzburgi lähistel asuv 14 000 elanikuga Bad Ischl… Tartu on võrreldes nendega lausa megapolis.
+ + + + + + +
Eile oli selline kummaliste kokkusattumuste päev: sotsmeedias on ilmunud minu kohta jumalasulaste kuratlikult vaenulikud kommentaarid, kus äsjased mõttekaaslased väidavad, et ma kirjutan halvasti, valesti, olen ebapädev, eestivaenulik, väikse algustähega “iivan”, üks paljudest sellistest väikse algustähega “iivanitest”, juhm ja reetur, Putini perselakkuja.
Ma naersin selle üle, et akadeemiliste haridustega vaimsed härrad äkki sellist verbaalset madallendu sooritavad, mõni lausa Los Angelesest – aga siis algasid veel need telefonikõned…
Samuti avaldas Postimees eile loo, et miks EKRE oma venekeelseid uudiseid kinni ei pane. No kes neid uudiseid ikka teeb, see on ju avalik saladus. Tasuta muide – ei saagi Kaja Kallaselt miljonit aastas, nagu seesama vene Postimees ja rus.delfi tšeljabinsklaste koloonia. Ahah, mõtlesin… Lugu ilmus nii venekeelses kui ka eestikeelses Postimehes. Pähe tuli millegipärast sporditermin „sünkroonujumine“. Kuid kuna lugu oli tõlgitud eesti keelde vene keelest, siis vastasin originaalkeeles, härra Hõbemägi tõlkigu ise, kogemus on ju rikkalik: Vastus rus.postimehele Aga see-eest näitan siin ära mõned eestikeelsest Postimehest võetud kommentaarid. Algul oli neid 20 ringis, siis 8, nendest nähtavaid 2. Nautisin seda tuttavat stiili.
Oli ikka päev küll – kõik mu viimased lood on FB-s fakikontrollijate poolt nii ära peidetud, et vahel ei leia ka ise üles, isegi 3500-st hoolikalt valitud sõbrast keegi ei reageeri, ei kommenteeri ega jaga… Aga vagad kristlased sõimavad lõustaraamatus küll sotsiks, sotsid omakorda nimetavad igasuguseks -foobiks, eestlased tiblaks, venelased eestlaseks… Eile üks FB-sõber hoiatas mind viimast korda: ta tsiteeris, kuidas ma kõige retsidiivsemal moel julgesin jälle mainida, et Kaja Kallas on kena graatsiline naine. Aga mida ma teha saan, seda tunnistas isegi Linnar Priimägi, kes tõstis esile noore proua loomuliku naeratuse ja läks närvi, kui arvati, et see on tal võlts. Ma lisaksin veel silmad. No mis siis nüüd teha? Saab blokki? Lasku käia, selleks virtuaalsõbrad ongi.
Pealekauba jooksis kokku 15-aastane tööläpakas, tänu millele on kirjutatud minu kõige kardetavamad ja peidetavamad lood… Selles pole muidugi mitte midagi pahatahtlikku – legendaarne Lääne-Virumaa Itivana istus meil eile kodus nagu keskmise suurusega karu kuus tundi jutti, vähemalt tema mulle juba nuga selga ei löö, üks õige eesti mees ja konservatiiv, see päris konservatiiv – mitte nii, et näeb välja küll nagu härra, aga pärast kirjutab su peale kaebekirja parteikomiteesse, nagu tegi ilmselt ka okupatsiooni ajal, kus oli paraku vaid üks partei, kellele kaevata.
+ + + + + + +
Muide, tollestsamast Postimehest, kes tahaks UU vene lehekülje kinni panna: märkasin eile veel ühte uudist ja ei uskunud oma silmi – vastu vaatab suur gruusia päritolu vene kirjanik ja tema kohal pealkiri „Siseministeerium kuulutas Boriss Akunini tagaotsitavaks“.
Mõtlesin, et Lauri Läänemets on muidugi punasots ja mitte miski pole tema jaoks püha, kuid miks?!!
Loo läbilugemisel selgus, et peeti silmas hoopis Venemaa siseministeeriumit, aga mõni meie toimetaja elab ikka paralleelses reaalsuses, ja kopipeistides Kremli meedia materjale, ei tule selle pealegi, et Eestis oleks mõistlik siiski täpsustada, mis riigi jõustruktuurist jutt. Muidu Tallinnas jälle elav hea Mihhail Veller näeb sellist pealkirja eesti lehes, haarab südamest kinni, ja kogu lugu – härra on ju vanake. Et eestlased leidsidki oma Nokia – kuulutavad siin redutavad „rodina reeturid“ tagaotsitavaks ja pärast kasseerivad pearaha rublades.
Huvitav, kui sellisele väljaande toimetajale ootamatult käratada: „kes on президент?!!!“ – mis nime ta küll kiiruga suust välja tulistab?
Nii teemegi ajakirjandust.
Ivan Makarov