Kui eestlased võitlesid selle vastu, et totalitaarne okupant ei muudaks Virumaad elutuks kõrbeks, kirjutas Alo Mattiisen hümni „Ei ole üksi ükski maa“, mille Tartus esitasid Henry Laks, Gunnar Graps, Silvi Vrait ja teised praeguseks juba lahkunud suured eesti lauljad. Selle loo eelkäijaks oli “Üks laul, üks viis,” mida esitas koos teiste legendidega Vanemuise kõrval vabaõhulaval Tartu levimuusikapäevadel ka Sinu isa. Mäletad, nüüdne kliimaminister Yoko Alender?
Hiljem kirjutas Urmas loo „Tuumavaba Eesti“, kus on ka sõnad „suitsuvaba Eesti eest hoia hinge kinni!“
Mis toimub Sinu hinges praegu, Yoko?
Uued Uudised vahendavad:
„Lääne-Virumaal algavad peatselt Toolse maardlas fosforiidi kaevandamise uuringud. Rakvere vallavolikogu esimees Peep Vassiljev on öelnud, et on võimalik, et valitsus paneb 2026. aastal müüki fosforiidi kaevandamisõiguse, mida võimaldaks kontsessioonimehhanismi seadus, mis võidakse vastu võtta sel riigikogu sügisistungjärgul. Kliimaminister Yoko Alender ütles Lääne-Virumaa Uudistele, et „kui innovatsioon võimaldab meil keskkonnanõudeid täites aidata Eesti poolt tagada Euroopas strateegilist enesevarustatuse võimet selliste haruldaste muldmetallidega, nagu meie maapõues on, siis kindlasti me peame uurima kõiki võimalusi, et seda teha“.
Mäletad, Yoko? Seda, kui 10 aastat jutti narkomaffialt 1000 euro eest kuus kokaiini ostnud kõikjal esinev näitleja kirjutas Alo laulule uued Eestit mõnitavad sõnad, mida kõike plekkisime kinni meie, kuna riiklik ETV hakkas järjest tellima rahva raha eest eesti rahvusriiki mürgitavat saasta?
Tollal esitasid „paroodiat“ eesti meelelahutusmuusika kõige tühisemad figuurid, kui Dave Benton välja arvata: ta on Arubalt ja ta suhtus oma „aariasse“ eneseirooniaga. See ei ole tema võitlus, tal ei ole ju isamaad.
Ja nüüd tuligi ringiga tagasi: aastaid tagasi Eestis pilastati Virumaad kaitsnud ühislaulu, ja vaenlane tuli Virumaa piirile tagasi. Ajal, kui Eestis mõnitatakse kõiki, kes kaitsevad oma kodu ja meie rahvast.
Tuleb välja, et eurovõim osutus nõukogude võimust veel alatumaks.
Ka sina, Yoko, osutusid müüdavaks euronahaks. Hea, et sul välismaa nimi on. Kahju ainult, et Lennoni naise oma.
Kuidas sa võid, Yoko? Mäletan sind väiksena, seal Odra tänava uberikus. Urmas armastas ja hoidis sind veel rohkem, kui Eestit. Rääkis kogu aeg sinust, kus me ka ei oleks.
Sa lubad hävitada maad, mida ta kogu oma elu kestel on kaitsnud laulu ja sõnaga selleks, et sina ja sinu lapsed saaksid „elada omal maal“, kuid saabub ju kunagi hetk – mõned inimesed sellesse kindlalt usuvad – et kõik nende tahte vastaselt kadunud pojad tulevad koju tagasi.
Kuhu oleks siis tulla sinu isal, Yoko?
Mida sa ütleksid talle?
„Vajub maa…“
Ivan Makarov
