Kui Delfi – Eesti Ekspress alustas oma järjekordset valimiseelset infooperatsiooni „Prigožin vol.2“, mõtlesin, et ega alatumat ajakirjanduslikku äravoolumaja Euroopas vist ei olegi.
Aga ma eksisin: Postimees kopeeris operatiivselt EE poolt eurokandidaati Jaak Madisoni mustava „informatsiooni“ ja lisas omalt poolt niivõrd lehkava roiskuma läinud „boonuse“, et Edasi koos oma Jaak Kaljuga (neitsipõlve nimega Kadastik) tundub süütu retrona.
Ei mitte korrata siin seda „parempoolsete“ sünnitatud ja ka riikliku ETV poolt praegu palehigis levitatavat paska, mida Aktuaalne Kaamera komplekteerib „Brežnevi paki“ kombel Delfi ja Postimehe reklaamiagentuuride reklaamimisega, tahaksin pühendada näriliste ja lehtmiinede laagrile ning nende meediakanalisatsioonile vana armsa laulu „Kui me lapsed on kord suured“ võrratus Heidy Tamme esituses. Selle kuulamisel võite veel suurema heldimuse genereerimiseks vaadata oma eurokandidaadi Marko Mihkelsoni pilti, mis illustreerib ülaltoodud tähelepanekuid.
Et siis jah:
Kui me lapsed on kord suured
ja meie ise hallid,
siis on see kui käiks me võõraid teid.
Aeg nii südametes peatub –
nad ikka lapsed kallid,
kel vaja veel praegugi võib minna meid.
Kui me lapsed on kord suured,
nad lahkuvad me juurest,
kuid tugevail õlul
siis kannavad elu,
mis lõppeda eal ei saa.
Album fotosid on tulvil
ja laste iga sammu
nii veelkord seal kaasa käia võib.
Koolitunnistused laekas,
mis koltund juba ammu;
on lelud ja piimahambad alles kõik.
Kui me lapsed on kord suured,
nad lahkuvad me juurest,
kuid tugevail õlul
siis kannavad elu,
mis lõppeda eal ei saa.
Las me lapsed olla suured,
ja meie ise hallid,
sest tagasi aastaring ei käi!
Lastes meenutame hetki,
mis ükskord olid kallid,
ja nendega koos me hing on noorust täis.
Kui me lapsed on kord suured,
meid seovad sajad juured
ja asjatult elatud
päevade kibedus
piinama meid ei jää.
Need sõnad kirjutas 1971. aastal Heldur Karmo. Ilmselt ei kujutanud vanameister ettegi, et 2020ndatel hakkavad nad kõlama riigipoliitika ja -poliitikute kontekstis täiesti masendavalt.
Kuhu oled jõudnud, kallis Eesti?
Ivan Makarov