Iga päev võetakse meilt midagi ära. Veel üks amps iseseisvusest, veel üks eestimeelne laulja või arvamusliider, veel üks eesti kool, veel üks võimalus vabalt liikuda omaenda pealinnas, veel üks kaitseliin meie laste ja pedofiilide vahel, veel üks kodu, veel üks auto, veel üks elektrijaam, veel üks farm…
Mõisted armastus ja perekond on meil nüüd midagi seksuaalpatoloogia vallast, rebitud anuse ja hügieeni teema. Laps on aga seksuaalobjekt, imelikud tegelased lõhuvad lasteaedade uste taga, et lauldes kutsuda põnne näitama nokusid ja tussusid, vahtida neid ja vestelda lastega „sellest asjast“. Vastikud perverdid on saanud rahvusvaheliste fondide ja Riisalode riigi toe.
Peaminister valetab nii eneseunustavalt, et hakkadki mõtlema – äkki ei olegi iga tema lähikonda puudutav jälk tõde salastatud 75-ks aastaks, vaid sa ise oled vaimselt pahupidi. Et sinu ja su rahva tõde ja ajalugu olid illusioon, enesepettus. Ja nüüd tuli ingel ja räägib nii, nagu tegelikult on. Lugege tema huultelt… Ja kui ei oska, siis lugege peavoolumeediast. Teeb sama välja, sest Tema huuled on kõikjal. Ärge nendesse kukkuge, komistades kleepuva huulepulga peal. Seal toimivad lakkamatud neelamisrefleksid.
Meilt võetakse tsiviliseeritud inimeste televisioon. Meilt võetakse teater ja eesti laulud. Meilt võetakse metsad. Meilt võetakse põllumaad. Varsti lammutatakse välja kodukolded ja aetakse korstnad täis eurotsementi. Meie kaevud plommitakse kinni. Tuleb murjanite brigaad ja pitseerib kinni sealauda. Haram!
Meil ei tohi mitte midagi olla. Me kõlbame organite doonoriteks – kui peavad vajalikuks, siis võtavad. Millal vaja. Räägivad teie lapse nõusse ja lõikavad talt midagi ära või välja.
Varsti võetakse meilt eestlaste põhiseadus, mida niigi rikutakse igal sammul.
Ah jah, meilt võetakse ka kõik need inimesed, kes saavad, tahavad, oskavad ja julgevad sellest kõigest rääkida. Osa neist läheb vangi uute valmivate seaduste alusel. Osa maksab ennast surnuks solvunud peaministri perekonnale vaimseid piinu hüvitades. Nagu vanakurjale eurokomissarile maksti igatsustasu. Osa sõidab lihtsalt minema, sest meedia kirjutab iga päev ärakaranute imelisest elust troopikasaartel, valgetel laevadel, basseinidega villades, limusiinide roolis.
Aga lähiajal võidakse meilt võtta Meediakriitika. Üks viimastest, kes saab, julgeb, oskab, teab ja julgeb rääkida.
Aidake neid palun, kui saate. Aidake Andrit ja Sveni.
Ivan Makarov
