Eesti 200 üks „kalinka kankaani“ esitajaid Liisa Pakosta, kes on tantsimise alal Venemaa välisministeeriumi narko- ja alkoholisõltlasest rašisti Marija Zahharova vaimne kaksikõde, esines jultunud venemeelse avaldusega, korrates püüdlikult Kremli jutupunkte, mis on Riigikogu õiguskomisjoni liikme kohta ikka liig mis liig.
Eesti Päevaleht avaldas Pakosta loo „Töölekandideerimisel ei tohi nõuda eesti keele oskust emakeelena“.
Pakosta: „Eestis ei tohi inimesi kohelda halvemini asjade pärast, mida inimene endas ise muuta ei saa (Mihkelsoni ei koheldudki – I.M.). Eesti põhiseadus ütleb, et kedagi ei tohi keele tõttu diskrimineerida (kas eestlased on siis mitte keegi? – I.M.) Praegune tuline vaidlus õpetajate keeleoskuse üle vajab seetõttu selgitamist, et kedagi kasvõi kogemata ei diskrimineeritaks ja et keegi ei tunnetaks ilmaasjata diskrimineerimist. Mures on nii seniste venekeelsete koolide õpetajad kui ka rahvusvaheliste õppekavade õpetajad. Segadust on palju. Küsimusi tekib näiteks sellestki, et miks „nad“ ei peaks lihtsalt keelt ära õppima? Alustame sellest, et Eestis elavad vabad inimesed. Riik tohib inimestele esitada nõudmisi ainult siis, kui selleks on hädatarvidus, ja siis ka ainult nii suurel määral, kui hädapäraselt tarvis. Kui nõudmise asemel on muu, inimesele vähem koormavam võimalus, siis tuleb kasutada seda lahendust.“
Ausalt öeldes jätab täiesti külmaks igasuguste „rahvusvaheliste õppekavade õpetajad“ ja muud hartlebid, see ei ole nende maa, meie riigikeel on eesti keel ja mitte keegi ei ole kohustatud suhtlema sissesõitnutega mingis muus keeles. Kui ajate siin oma äri, õpetate noortele globalistlikku multikultit ja veate sisse täiendavalt omasuguseid juurteta muidusööjaid, siis vähemalt õppige selgeks meie keel. Eestlased ei pea palkama oma raha eest tõlke, et nad võõraste laiskust ja ülbust kompenseeriksid. Ja me ise ka ei pea õppima võõraid keeli, kui pole just kavatsust välismaale minna õppima või elama.
Kas te kujutate endale ette, et eestlased lähevad välisriikidesse ja nõuavad seal, et neid teenindataks ja nendega suheldaks eesti keeles?
See, mida jahuvad sissesõitnutele igasugused pakostad, mis asju lubavad ja mismoodi ässitavad nõudma mingeid suuremaid õigusi, kui on põlisrahval, on aimatav. Loodetavasti ei ületa Eesti 200 parteilaadne toode juba kohalikel valimistel valimiskünnist. Lehtmelasi ei tohi lubada ei võimu ligi ega järelvalveta ruumi. Nende koht ei ole ei volikogus ega Riigikogus. Nagu ütles Vladimir Võssotski tuntud filmis, varas peab istuma vanglas.
Täna umbusaldati Riigikogus Eesti 200 haridusministrit Kristina Kallast, loomulikult hääletas Eestit ruineeriv e-hunta umbusalduse maha. See, mis ülistusi jagasid eesti lastelt nende kooli võtvale estofoobist Kallasele tema liitlased, oli brežnevistlikult maitselage. Hea küll, Pakosta parteikaaslaselt ja tema kahe lapse isalt Toomas Uibolt on raske oodata midagi muud. Seda enam et veel väikese poisina anus ta tuntud laulus lakkamatult „võta mind kaasa, võõras mees, võta mind kaasa, võõras mees!“ Tahtis juba siis Eesti hüljata. Olekski kõigile parem, aga „võõras mees“ kahjuks ei võtnud vedu.
On juba ammu selge, et Pakosta puhul ei ole meil tegemist kõige teravama pliiatsiga isegi Eesti 200 pundunud pulkade karbis. Inimene teeb juba aastaid pidevalt rumalaid avaldusi, kirjutab segaseid kolumne, üritab igal võimalusel halvustada eestlasi, nende traditsioone ja keelt. Ebameeldiv tegelane, Toomi vaimne kaksik. Pakosta elu põhifunktsioon näib olevat pureda valehammastega lutti, mille kaudu eesti rahvas teda toidab. Nimetada eestlaste soovi rääkida eesti keeles „väikluseks“ võib ainult väga rumal inimene.
Liisa Pakosta ei ole usaldusväärne tegelane. On värskelt meeles tema kiireloomuline lahkumine muinsuskaitseameti juhi kohalt. „Tavapärasest kallimad hotellid. Nädalavahetusel alanud „lähetused“. Pereliikmete lähetusele kaasavõtmine jne.“ Ja kohe oli jälle vastutaval kohal.
Hea küll, ta on uppumatu ja hulbib alati pinnal, selline on meie oravademokraatia ja rahva enda haugimälu korrutatuna e-valimistega.
Tundku siis heast elust rõõmu ja ärgu parseldagu meie kodu maha nahaalsetele võõrastele.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR: kuule, Emmanuel, mida räägin sulle mina, Jüri! Kuidas sa mind siis ei tunne?!