Seoses täna Riigikogus arutamisele tulnud avaldusega „Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks“ tekkib vaid üks küsimus: kas Eestil on üldse vaja omalt poolt tunnistada sõjalist agressiooni avalikult toatavat institutsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks, kui see institutsioon iga päev ise seda rõhutab ja deklareerib? See oleks nagu avatud uksest sissemurdmine. Patriarh Kirilli poolt väljakuulutatud „püha sõda“ käib „nende“ ehk mingi erilise jumala nimel, mida siin veel üldse tunnistada? Sama hästi võiks Riigikogu tunnistada Moskva patriarhaati „Moskva“ patriarhaadiks või hunti lihasööjaks.
Ühelt poolt käib selline emotsionaalne argumenteerimine, nagu „наших бьют!“ ja totalitaarse organisatsiooni kaitsjad kasutavad põhiargumendiks demokraatiat ja usuvabadust. See ajab muidugi muigama, selles on midagi ottokatsilikku, aga too sell oli vähemalt lõbus ja ei teinud saladust sellest, et esindab seda, keda ei ole, ja seepärast räägib ja teeb tema nimel seda, mida tahab.
Teiselt poolt võiksid poliitikud end kurssi viia Moskva patriarhaadi rolliga Jehoova tunnistajate kriminaliseerimises ja pagendamises, katolike kirikute, kloostrite ja preestrite tagakiusamisest „natsismi rehabiliteerimise“ ettekäändel Venemaal. No on ju need avalikud faktid, kommenteerige siis vähemalt.
Ja võiks tutvuda näiteks kommersant.ru värske põhjaliku ülevaatega „Vene õigeusukiriku esindaja vaimulike osalemisest sõjalises erioperatsioonis“ siin
„Vene õigeusukiriku Kõrgeim kirikunõukogu kiitis heaks erikursuse „Vaimulike ettevalmistuse alused teenistuse läbimiseks sõjategevuse tsoonis“ („Основы подготовки священнослужителей для прохождения служения в зоне боевых действий“).
Relvajõudude ja õiguskaitseorganitega koostöö sinodaalse osakonna esimees Stavropoli ja Nevinnomõski metropoliit Kirill rääkis väljaandele põhjalikult, mida õpetatakse Ukraina rindele saadetavatele pappidele ja mitu kleerikut on seal juba käinud ning milliseid inimkaotusi kannab Vene õigeusukirik.
Seal on (aprilli lõpu andmed) tähelepanuväärseid numbreid ja mini-Kirilli tsitaate:
„Vaimulikud alluvad nii kiriku kui sõjaväe juhtkonnale, nagu oli see enne revolutsiooni.“
„Täna peavad armee struktuuris olema nii politrukid kui ka sõjavaimulikud. On vajalikud nii poliittöötajad kui sõjavaimulikkond!“ Kusjuures on sama vajalikud, nagu laskemoon ja leib!“
„Nad võitlevad natsistidega, kes tapavad nende omakseid ja purustavad nende linnu ja külasid.“
„Iga päev viibib sõjalise erioperatsiooni tsoonis üle 100 vaimuliku. Kokku kogu perioodi jooksul on sõjalise erioperatsiooni algusest rinde eesliinil käinud umbes 1000 vaimulikku, oli organiseeritud üle 3000 komandeeringu.“
„Hiljuti õnnistas patriarh patriarhi humanitaarmissiooni loomise uutel (okupeeritud – I.M.) territooriumidel.“
„Revolutsioonieelsel Venemaal just polguvaimulik alustas sageli rünnakut, rist käes!“
Mini-Kirill loetleb rindel surma saanud vaimulike nimesid, nende sõjalisi autasusid ja väidab, et nad on nüüd „taevases surematus polgus“.
Selle loo ja teiste dokumentidega võiksid tutvuda ka meie poliitikud ja vaimulikud et veenduda: Vene õigeusukirik on Ukrainas teostatava terroristliku genotsiidi üks instrumente. See, et Moskva patriarhaadil on mitu lepingut agressori terroristliku armeega ja selle heaks töötavad terved kiriku juures moodustatud koostööosakonnad, räägib selget keelt: sel organisatsioonil ei tohiks Eestis olla mitte mingit juriidilist ega administratiivset võimu ega hooba.
Ja ei puutu absoluutselt usuvabadusse see, kes surelikest tegelastest Moskvast meile siin suuniseid jagab ja kümnist kasseerib. Käed eemale Eestist!
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR: peaminister vajaks hädasti oma kaaskonda isiklikku saatejuhti