Tänapäevane eesti levimuusika on jõudnud juba sellisesse nüriduse staadiumisse, et ma juba pikemat aega ei kuula mitte ühtegi siinset raadiot, sest esimese kümne minutiga jõutakse minusuguseid seaks vihastada.
Jääbki aina sagedamini vaadata tagasi, sest seal oli eesti noores rokis nii vaimsust, ilu, igatsust ja maailmaruumi. Ka tüdrukud olid ikka suure algustähega Tüdrukud – mitte praegused pooletonni ja pooletoobised putukasööjad, kleepuvate kihvadega veganid, tigedust täis akneliste nägudega feministid ja lihtsalt süsteemi poolt litsakaks tehtud lapsed – ühesõnaga LL ehk litsist lesbarini.
Urmas Alender, kelle hea nime solkis ära kollane meedia ja kelle laule lagastasid hingetuks kaasaegsed mõttetud mehed ja naised ning kelle dünastiamainet tõmbas alla tema kalli tütrekese seotus kuritegeliku reformierakonnaga, on täna saanud veel ühe postuumse obaduse.
ERR-is ilmus täna lugu „Alender kliimaaktivistidest: ma ei taha kellelegi ette öelda, milliste vahenditega oma eesmärke saavutada“.
See on ikka ülim lugupidamatus ja sigadus, kui pealkiri algab sõnaga „Alender“, aga lugu ei räägi Urmas Alenderist. Kuid just tema tegi sellest nimest nime. Nagu ta rääkis mulle ise, tulenes tema perekonnanimi nimest „Oleander“, mida kohalik ametnik lihtsalt ei osanud õigesti dokumentidesse kirja panna.
Ja sellest pooläpardusest tegigi Urmas eesti muusikaajaloo ühe säravaima ja auväärseima nime. Ja nüüd ajab mingi kallutatud ERR kelbast: „Alender kliimaaktivistidest…“. Urmas ei arvanud kliimaaktivistidest mitte kui midagi. Mäletades tema iseloomu, oletan, et ta oleks homeeriliselt naernud, kuuldes värdsõna „kliimaminister“, aga sellegipoolest kindlasti rõõmustaks oma lapse edu üle karjääriredelil.
Korrektne oleks seega kirjutada „Yoko Alender kliimaaktivistidest…“ jne. Siis on kõik korrektne: tütar erinevalt isast pole eesti kultuuri mitte millegagi rikastanud, nii et tehkem ikka vahet, pliis. Yoko oli vahel Leht, see sobiks kliimaministri perekonnanimeks nagu siili rusikas orava silmaauku, aga mis läind, see läind.
Indrek Kiisler küsis „kliimaministri“ käest:
„Kuidas te üldse suhtute radikaalsetesse kliimaaktivistidesse? Neljapäeval ronisid nad Frankfurdi lennujaama ruleerimisrajale. Kui nad Tallinnas lennujaama traatvõrgust läbi ronivad protestima, kas te mõistate säärase tegevuse hukka või tervitate seda kui sammu, mis tuletab meelde, kui suure süsihappegaasi jalajäljega on lendamine?“
Yoko Alender vastas:
„Ma arvan, et inimesed on siiski oma käitumises vabad ja ma ei tahaks kellelegi ette öelda, milliste vahenditega nad oma eesmärke peaksid saavutama.“
Ah et kliimaminister ei teeks kliimahulludele piiranguid vahendite osas. Et lasku kasvõi Elroni rong Lagedi sillalt alla, nagu mõni aeg tagasi Toomi hoolealused üles kutsunud on.
Siis pakun välja hea vahendi: kliimaministri silma siniseks löömine. See oleks ikka tunduvalt väiksem kaotus inimkonna jaoks, kui Mona Liisa nitrovärvi või borši niredega.
Arendaks teemat edasi, aga tegemist on ikkagi sõber Urmase tütrega…
Õnneks pole Tõnis Mägi mulle ei sõber, tuttav ega eeskuju: ta on eluaeg tõesti olnud väga hea estraadilaulja, eriti Gennadi Podelski ja Gennadi Tanieli ballaadide esitajana, kuid rokkar kindlasti mitte (teda on saatnud ka rokkaritest muusikud). Paraku esitas Mägi nõukogude ajal kohutavaid maitsevääratusi, seda eriti Šainski sulest. Äreval ajal pages Rootsi, aga siis sai temast ootamatult laulva revolutsiooni täht. Loomulikult on tema „Koit“ tõeline meistriteos, aga mitte sellest ei tahtnud ma siin praegu rääkida.
Täna ilmus sellises kollases rubriigis nagu ERR-i „Menu“ lugu „Tõnis Mägi: nüüd ma tean, mida ja miks ma laulan“.
No tere hommikust, nagu armastab rääkida legendaarsete Tartu muusikapäevade üks liikumapanevaid jõude Rein Lang. Et alustas laulmist veel kooli algklassides kooris, ehk siis oma seitsekümmend aastat tagasi, ja alles nüüd sai aru, mida ja miks laulab.
Kui Tõnis alles praegu taipas, mida ja miks laulab, siis ei tekki enam küsimustki, miks ta umbes pool aastat pärast fašistliku Venemaa agressiooni algust Ukraina vastu üllitas venekeelse albumi. Postimehes ilmus siis 8. juulil 2022 lugu „Ma armastan vene kultuuri!“ Tõnis Mägi üllitas venekeelse albumi“.
Seal öeldakse:
„Laulja Tõnis Mägi andis välja venekeelsetest lauludest koosneva albumi «Романс», mille esitluskontsert toimub septembris Narva Ooperipäevadel. Venemaa päevalehele Kommersant antud intervjuus tõdes Mägi, et tal ei tulnud Ukraina sõja puhkemise järel mõttessegi albumit mitte välja anda, sest armastab vene kultuuri.“
Täiesti usutav, et ei tulnud mõttesse, sest solist ju alles praegu taipas, mida ja miks laulab.
Siin on kronoloogia selle kohta, kui palju ukrainlasi, emasid ja lapsi, tuhastati elusalt just neil päevil, kui Tõnis Mäel „ei tulnud mõttessegi“.
Vahel mõtlen, et mõni tõeliselt hea solist võiks ainult laulda, mitte üldse rääkida, siis jätaks ta ehk targa ja võib-olla kogunisti aatelise inimese mulje.
Ivan Makarov
