Siis, kui riigitegelaste sünnipäevad langevad kokku mõne muu tähtsa tähtpäeva või riikliku pühaga, on see kahe otsaga asi: ühelt poolt võimendab see ka muidu(riigi)mehe tähtsust, teiselt poolt on inimestel juba põhisündmusegi tähistamisest tülpimus tekkinud.
Ja näe, pikkade väsitavate jõulude vääriliseks lõpusirgeks kujuneski täna Toomas Hendrik Ilvese juubel. Kõigepealt siis palju õnne ka konservatiivi(de?) poolt – head tervist ja õnne isiklikus elus, nagu oli kombeks soovida siinmail siis, kui me mõlemad noored olime.
Nendele, kes torisevad, et kas sellist presidenti me tahtsime, võiks vastata, et järgmine p.resident oli ikka tükk maad hullem, ja praegune ei ole ei hea ega halb, ta lihtsalt on, saab palka ja kord kvartalis midagi lausub. Aga mida ta ütles, ei jää meelde, on vaja lugeda protokolle.
Täna avaldas Eesti Ekspress loo „Toomas Hendrik Ilves 70: kõige tähtsam on, et Eesti ei sulguks endasse. Kahjuks näen ohumärke“.
Seda pealkirja võib tõlgendada nii ja naa – näiteks nii, et härra Ilves sai 70 ja näeb kahjuks ohumärke. Sooviks veelkord talle head tervist ja pikka iga. Sest näha Eesti puhul, mis on võtnud vastu 150 000 „pagulast“, kellest kolmandik on õnneks edasi rännanud, mingit endasse sulgumist, on kindlasti ohumärk: härra Ilves näeks siis täiesti olematuid asju, ja see tõesti ei ole hea.
Aga juubilar räägib ka täiesti asjalikke asju, nagu näiteks seda:
„Kui tahame, et inimesed püsiksid maal, peame kindlustama neile vajaliku taristu. Mis sest, et see rikub mingeid turumajanduse reegleid. Kui vaja, maksad maal riigiteenistujatele rohkem palka. Olgu see päästekomando või politsei, ei saa olla nii, et on vaid kaks patrulli kogu Viljandi maakonna peale.“
Puht inimlikult tore intervjuu, kuigi nii mõnegi poliitilise seisukohaga ei tahaks nõustuda. Ja isegi selle libeda liberalismi kallal ei tahaks täna norida, kui härra Ilvese mõtted ei oleks talletatud mingisugustesse ultimatiivse iseloomuga loosungitesse.
- Tõstke makse! Nimetage see sõjamaksuks. Sõda käib Euroopas ja me ei saa hakkama.
No esiteks kui peaminister lubas, et „maksud ei tõuse“, siis nii peakski olema. Ja kui härra Ilves arvab tõsimeeli, et maksudega laostatud rahvas saab Euroopas hakkama, ka sõja tõrjumisega, siis lubage selles kahelda.
- Eesti kultuur on täielikult muutunud, vabamaks, omanäolisemaks. Me pole enam Soome matkijad nagu 1990. aastate alguses.
Eesti kultuur ei ole muutunud omanäolisemaks, toimub hoopis multikultistumine. Ja ei tasu ajada segamini kultuuri vabadust ja selle reostamist algelise rõvedusega, nagu paljudes uuemates raamatutes, „luules“ ja teatrietendustes, kus sukkpükstes tüsedad naised kargavad teineteisele selga ja mängult koituvad.
Eesti kunagi omanäolisim levimuusika on raadio- ja telekanalite „formatiseerimise“ tagajärjel hävitatud, meid esindavad Eurovisioonil mustalt laulvad rootslased, soomlased, venelased, armeenlased, arubalased ja seksuaalvähemused, meie riiki esindab kehv inglise keel ja igasuguse omanäolisuse puudumine. Iga kord põrume, kusjuures häbiväärselt. Näime rahvana, kel polegi oma muusikakultuuri ega keelt. Ma loomulikult ei pea silmas süvamuusikat.
- Eesti on just selline, nagu ma teismelisena unistasin.
Jah, tõesti, meil on Eestis restorane, mida noor Ilves ei näinud N-Liidus ja sai nendest vaid unistada.
Toomas Hendrik Ilves kutsub eestlasi mõistusele:
„Halloo, me oleme ainuke riik Euroopas, kus ei ole automaksu, ja nüüd on selline kisa, et pole otsa ega äärt.“
Halloo, härra Ilves, esiteks on Euroopas sellised autoteed, et nende mööda 150 km/t sõites võib-olla tahadki ise automaksu maksta, seda enam et seal on palgad ka suuremad. Ja teiseks paljud siin Eestis sõidavad teistest Euroopa riikidest toodud vanade poolromudega, sest meie rahvas on täpselt nii jõukas. Ja praegune valitsus tahab needki autoomanikud laostada, et muuta kõigepealt maal elavad inimesed sunnismaiseteks, nagu Stalini aja kolhoosides.
Aga veelkord palju õnne, härra Ilves! Ja ärge unustage, et mitte üheski teises maailma riigis ei oleks te presidendiks saanud. Ainult Eestis oli Teil see ainulaadne võimalus. Ja ainult tänu sellele, et Eesti on rahvusriik ja Teie ise olete eestlane.
Olge palun edaspidigi.
+ + + + + + +
Ma saan aru, kui Eestisse imporditakse mandariine ja banaane, sest meil nad lihtsalt ei kasva. Kui tuuakse Tallinna loomaaeda ninasarvikuid, kuigi ninasarvikud ei ole sellist saatust ära teeninud. Isegi Bolti mustadest jalgratturitest saan ma mingil määral aru, sest normaalne eurooplane talvel jalgrattaga ei sõida, eriti Kõlvarti-Sveti Tallinnas.
Kui aga imporditakse igasuguseid hulle arvamusi ja kommentaare, siis jääb see arusaamatuks. Nagu meil Eestis omi vasakäärmuslikke lolle oleks vähe, terve Tallinna Ülikool tegeleb nende väljaõppega, teisedki kõrgkoolid pole palju maha jäänud. Riigis möllavad igasugused mürkliberaalidest õppejõud – sakslased, itaallased, ungarlased, poolakad…
Ja meile ikka on vähe: jõulude ajal hirmutasid kõik peavooluväljaanded koos oma püsimudijatega eestlasi koduvägivalla lainega ja lõpuks vist lasid oma hingepõied päris kortsu, nii et EPL avaldas Suurbritannia „koduvägivallaeksperdi“ Susan Brighti loo „Kui tööandja kannab palga töötaja abikaasaga jagatud pangakontole, soodustab see vägivalda“.
Huvitav, mida tööandja peaks siis tegema, kui töötaja ja tema abikaasa soovivad just jagatud pangakontot? Kas maksma ümbrikupalka? Sekkuma pangaasjadesse?
Kui koos poodeldakse, soodustab see ka vägivalda, ka siis, kui raha on laekunud separeeritud kontodele. Võtku siis abikaasad alati kaks eraldi käru, muidu kasvab vägivald. Või käigu eraldi poodides. Igale pereliikmele – oma isiklik tualettpaberi rull, vastasel juhul nad tulevad teineteisele kallale. Ostku alati kaks melonit, siis ei lähe perekond karvupidi kokku meloni lahtilõikamisel.
Ja elagu nad ka eraldi korterites, soovitavalt eraldi linnades, veel parem eraldi riikides.
Aga Suurbritanniasse minna ma küll ei soovitaks, seal tegutsevad juba aastakümneid pakistanlaste lastevägistajate jõugud.
Äkki nendel erinevusega rikastajatel on ka ühised pangakontod?
Ivan Makarov