See, mis toimub Eestis demokraatiaga, õigemini mida võimu külge klammerdunud M.Raua nim. hävituspataljon demokraatiaga korda saadab, tegi ärevaks ka liberaalse peavoolu ajakirjanikud. Sest nad hakkasid ähmaselt aru saama, millega võib see lõppeda ka nende endi jaoks: alguses muidugi langevad konservatiivid, parempoolsed, rahvuslased ja teised, keda Europarlamenti taas pürgiv roolijoodik on avaldanud soovi kuklalasuga likvideerida ja siis tõstavad komissarid oma verejanulised pilgud pealtnägijate peale…
Ja nagu me veendusime Venemaa näitel, süües kasvab isu, ja kui kõik võimu otsesed oponendid on suletud, tühistatud, pagendatud, vanglasse heidetud või tapetud, hakatakse jahti pidama juba mõnu pärast ja igaks juhuks, kuna repressiivmasin on alles tuurid sisse saanud ja rahva vaos hoidmiseks on vaja kogu aeg kedagi näidispuua.
Nii et Eestis hakkavad ka liberaalidest tolerastajakirjanikud mõtlema sellele, mis saab edasi: ah et olete siis need kuulsad demokraatia ketikoerad? Demokraatia on surnud, rohelised loomakaitsjad keelasid ketid ära, loomade varjupaigad ujutavad üle, aga halastussüste see-eest jagub ja riigil on olemas ulatuslik sundvaktsineerimise kogemus…
See, kuidas Tallinnas suruti lobaeesel kolm korda järjest läbi nõelasilma plärtsti linnapea kohale ja kuidas pärast seda visati tänavale korraga 60 ajakirjanikku, paneb kratsima kukalt või millega seal võimutruud leheneegrid veel mõtlevad…
Nii et ka õukonnameedias hakatakse tasapisi virisema nii peaministri kui ka terve reformierakonna valede ja nahhaalsuse abil küündimatu valitsemise teemal. Ja üks tore näide on Eesti Päevalehes ilmunud Tanel Saarmanni lugu „Seitsmest pöialpoisist sai Tallinnas kaheksa. Johhaidii!“
Loo autor kirjutab:
„Tallinna linna tüüri juures on varasema seitsme pöialpoisi asemel nüüd koguni kaheksa usinat töömesilast. Samal ajal saavad meie naaberriigid hakkama märksa vähemaga. Uus linnavõim saadab küll ühest otsast laiali keskerakondlikke ametnikke, sh linnameediaga seotud inimesi, kuid oht on, et teisest otsast hakkavad suurenema mingid teised linnaametid ja osakonnad. Uus linnapea Jevgeni Ossinovski põhjendas meediaveergudel ühe abilinnapea lisandumist sellega, et tööd on lihtsalt nii palju, et tuli muudatus teha… Ühe abilinnapea koha lisandumine ei ole muidugi traagika, aga jälgima peab hakkama seda, et masinavärk pärast kahanemist taas mühinal kasvama ei hakkaks. Üks toitumisahel ei tohi asenduda teisega. Mehitama peaks selliseid valdkondi, kus linn on hädas olnud.“
Mis linn, austet kolleeg? Keda huvitab linn ja selle probleemid, kui KK poolt venestatud Eesti otetšestvo v opasnosti?! KKlaste poolt pankrotti äärele aetud riik vajab oma venestatud pealinna rahalisi ressursse! Süvariik ei taha iseennast kärpida, ametnikke on aina rohkem ja nende palgad aina kasvavad, aga Tallinnas ringleb ju 80% kogu Eestis käibel olevast rahast! Ärgem unustagem, et Kaja Kallase isa oskab suurepäraselt raha lugeda, kui teda hetkel mäluauk ei taba: Põhja-Eesti pank, VEB fond… Kujutage ette, 75 aastat saladuskatte all, tõe koitmise hetkeks taat juba mumifitseerub.
Kaja Kallase pere Venemaa äri ja Jevgeni Ossinovski pere Venemaa äri on ju ühe apla suuga lõusta kaks põske (veelgi täpsem kujund on praeguseks paraku liiga äraleierdatud). Nagu ütles uus Tallinna linnapea, teda huvitavad põhiliselt globaalsed probleemid nagu kliima päästmine. Jah, Ossinovski teab väga hästi, missugune kontor „Sarved ja sõrad“ on kliimaksiministeerium ja milline geenius seda juhib. Kindlasti päästavad nad planeedi tossavatest eestlastest. Igatahes!
Kindel see, et tallinlastel hakatakse osoonkihi päästmise nimel kolm korda nädalas plommima kinni tagumikke varem, kui ülejäänud eestimaalastel. Seda enam et maamehed võivad ju lõpuks ka oma schmeisser’id õlist välja võtta. Sest kaua veel metsavendade järglased kannatavad seda idiootidest eurookupantide iket!
See, mis äsja toimus demokraatia avalikuks käimlaks muudetud Tallinna linnavolikogu hoones, oli kole, kuid see on alles algus.
Pärtel-Peeter Perel on hammas verel…
Ivan Makarov