Täna laekus võimukandjate postkastidesse rakenduskõrgkoolide rektorite pöördumine „Rändepoliitika peab toetama hariduspoliitikat“.
Adressaat on väga täpselt määratletud: just tänu valitsuse ja Riigikogu e-enamuse poliitikale suletakse Eestis massiliselt eesti koole ja on just õige aeg toetada meie hariduspoliitikat rändepoliitikaga. Eriti õige aeg valitud, härrased. Teid ju ei huvita, et teie haridusasutustesse õppima tulla võivad, kuid paraku rahatud eesti noored, eeskätt maalapsed, ei saa emakeelset haridust normaalsetes tingimustes. Teile on südamelähedasemad võõrkeelsed ja -meelsed õppijad.
„Pöördume Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse poole, et juhtida tähelepanu vastukäivustele riigi hariduspoliitika eesmärkide ning tõrjuva rände- ja viisapoliitika vahel. Eesti hariduspoliitika näeb ette, et meie kõrgharidus peab olema konkurentsivõimeline ja rahvusvaheline. Vaid nii saame hoida ja tõsta hariduse kvaliteeti, pakkuda majandusele hädavajalikku eksperttööjõudu ning säilitada ühiskonnale oluliste teenuste toimimise. See on võimalik vaid juhul, kui Eesti on ja jääb välistalentide jaoks avatud ja atraktiivseks riigiks – eesmärk, mis on lisaks hariduspoliitikale sõnastatud ka viimastes majandus- ning tööstuspoliitikates. Seatud sihtidest hoolimata on välistudengite arv Eestis languses,“ öeldakse pöördumises.
Olen alati arvanud, et Eesti hariduspoliitika eesmärk on kõigepealt põhiseadusest lähtuv – tagada eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimine läbi aegade, aga mitte konkureerida kolmanda maailma riikide õppeasutustega. Uskusin, et Eesti hariduspoliitika ülesanne on Eesti oma talentide otsimine ja aitamine, et Eestil oleks omast käest võtta spetsialiste ja haritlasi, mitte meelitades neid üle riikidest, kus on neid veel vähem, kui meil. Et Eesti hariduspoliitika ei ole rahvusvaheline äri ja migratsioonipump, aga ma vist eksisin?
„Viimase kolme aasta vältel on välisüliõpilaste arv Eesti kõrgkoolides langenud 17%. Kõrgkoolid nimetavad süveneva languse ühe peamise põhjusena Eesti ettearvamatut rändepoliitikat – koolide poolt juba vastu võetud tudengitele ei väljastata Eesti viisat ning keeldumist sageli ei põhjendata. Rektoritena soovime rõhutada, et edukas rahvusvahelistumine mõjutab oluliselt Eesti kõrghariduse kvaliteeti, teadus- ja arendustegevuse võimekust ning majanduskeskkonna konkurentsivõimet,“ kurdavad rektorid.
Härrased, „rahvusvahelistuge“ ise. Pakkuge ka oma talendid rahvusvahelisele turule, minge pretendeerige välismaa kõrgkoolide juhtide kohtadele. Teie ülesanne on siin tagada, et eesti noortel oleksid head võimalused õppida ja aidata Eesti Vabariigil püsida oma rahva jaoks väärika koduna. Eestlaste puhul on ka kõige suurem võimalus, et nad koos Eestis omandatud haridusega maailma peale uitama ei lähe, kuigi kogu meie peavoolumeedia on nahast välja pugemas, näidates, kui uhke jahiga rändab mööda välismaid üks kõhetu libu, kui mõnusalt seavad ennast sisse Hispaanias oma eesti kodu maha parseldanud ja seal nende seeklite eest hüti ostnud juurteta eestlased, kui tõhusalt paljuneb USA-s basseinides hulpiv greteke jne.
„Välisõppijad ja -õppejõud aitavad luua kohapeal rahvusvahelist õpikeskkonda, mis kandub üle ettevõtlusesse ja majanduskeskkonda,“ teatavad rektorid.
Seda oleme me näinud küll, mis keskkonda loovad siin omaenda imikuga lapsevankriga eestlasi nende enda Vabaduse väljakul rammiv ja fašistideks sõimav fritsprofessor, kuidas itaallasest õppejõud manitseb eestlasi oma keelest loobuma, poolatarist lektor aga süüdistab eesti riiki selles, et Metsatöll olevat „riikliku natsionalismi“ näide jne. Tartu Ülikooli professuur kihab vene luurajatest, samas kui seal töötav „eesti filoloogist keeleteadlane“ ei mõista elementaarseid eesti sõnu.
„Kvaliteetse ja maailmas konkurentsivõimelise hariduse pakkumiseks tuleb kõrgkoolidel teha rahvusvahelist koostööd. See hõlmab nii piiriülest võrgustumist ja partnerlussuhteid kui õppejõudude ja tudengite liikumist eri riikide ja kõrgkoolide vahel,“ väidavad rektorid.
Jah, juba kuulsime: „rahvusvahelistumine“, „piiriülene võrgustamine“, „liikumine eri riikide vahel“ – aga palun, piirid on lahti, milles probleem? Kes takistab teie liikumist eri riikide vahel?
„Eesti arengu puhul pole enam võimalik mööda vaadata kääridest majanduse ja ühiskonna vajaduste ning demograafilise olukorra vahel. Edukas, ekspordi- ja konkurentsivõimeline majandus, sh tööjõuturg, on globaalne ning Eesti pole ainuke riik maailmas, mille majandus on kvaliteetse tööjõu puudusel konkurentsivõimet kaotamas. Meie lähiriigid on probleemi aktiivselt lahendamas ning talentide peale käib kibe võistlus, samas kui Eesti muutub üha suletumaks,“ kaebavad rektorid.
Mis ühiskonda peetakse silmas seoses selle vajadustega, kui demograafia seis on halb? Et Eesti tooks sisse hästi palju talendikaid spetsialiste, et nad Bolti sõidaksid, aga eestlaste osaks jääks teetööliste, koristajate, lastedoonorite osa? Te peate andma eesti noortele head haridust, et nad aitaksid Eestit jalule, aga teil on iga teine sõna „turg“, „rahvusvaheline konkurentsivõime“, „talendijaht“, „globaalne tööturg“. Te olete nagu kunagised „viru ärikad“. Viige oma nahad rahvusvahelisele turule ja vaadake, missugune hind kujuneb.
Rektorid: „Eesti majanduse kasvu ja konkurentsivõime, kaasaegse ettevõtluse arengu ning kvaliteetse teadus- ja arendustöö saame tagada vaid avatud ja külalislahke hoiakuga. Kui me seda ei suuda, luhtuvad pingutused ka sisejulgeoleku tagamiseks – väikese, suletud ja nõrga majanduskeskkonna ning madala elatustasemega riik ei saa mingil moel olla julge, tugev ja turvaline.“
Mis jutt see on, et kui me pole talendikate sudaanlaste vastu avatud ja külalislahked, siis ei saa me tagada meie sisejulgeolekut? Kas te ei muutu oma demagoogiaga ikka päris haledaks? Me näeme, kuidas on lood sisejulgeolekuga lähinaabruses asuvas „avatud ja külalislahkes“ Rootsis.
Pöördumisele, mis on väga pikk, korduvad kogu aeg ühed ja samad globalistide stampargumendid, kõiki neid „talente“, „sisejulgeolekut“ ja piimajõgesid harimatutele eestlastele lubavad perspektiivid, nii et ei hakka lugejaid nende lõputute ajaloost hästi tuttava „helge tuleviku“ repriisidega hulluks ajama.
Pöördumisele kirjutasid alla Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu liikmed: Ulla Preeden, RKRNi esimees, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor; Ülle Ernits, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor; Koit Kaskel, Eesti Lennuakadeemia rektor; Enno Lend, Tallinna Tehnikakõrgkooli rektor; Piret Viirpalu, Kõrgema Kunstikooli Pallas rektor; Vahur Karus, Kaitseväe Akadeemia ülem-rektor; Kuno Tammearu, Sisekaitseakadeemia rektor; Andrus Pedai, Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor rektor.
Seoses sellega tuleb meelde eilne LETA uudis:
Läti haridus- ja teadusministeerium pöördus just Läti Seimi riigikaitse-, siseasjade- ja korruptsiooni ennetamise komisjoni poole ettepanekuga luua töörühm immigratsiooniseaduse parandamiseks, et ennetada haridust maskeeringuna kasutatavat illegaalset migratsiooni.
Läti haridusministeerium tuvastas koostöös välisministeeriumi ja siseministeeriumiga, et terve rida õppeasutusi meelitavad kohale kolmandatest riikidest pärit tudengeid mitte Lätis õppimise, vaid Euroliitu immigreerimise eesmärgil, ja sellistel juhtudel sisserändajate õppetöö „faktiliselt ei toimu“.
Läti haridus- ja teadusministeerium on seisukohal, et selline praktika ohustab riigi mainet ja Läti kõrghariduse prestiiži, tekitab raskusi juba saadud diplomite tunnustamise ja aktsepteerimisega. Ministeerium peab Lätis kehtivaid immigratsiooninorme „liiga laialdasteks“ ja väidab, et õppimise ettekäändel lubatakse riiki palju isikuid, kellel on hoopis teised sihid ja kavatsused, millel ei ole mitte midagi ühist Läti hariduse eesmärkide ja selle püsielanike huvidega.
Lätilt oleks meil selles valdkonnas paljugi õppida. Pole mingi ime, et viimasel ajal emissar Yana Toom materdab Lätit isegi raevukamalt, kui Eestit. Aga ka temast võib aru saada, sest tema sõbranna ja võitluskaaslane Ždanoka ei saa praegu Venemaale endises mahus kasulik olla, kuna jäi vahele FSB agendina.
Miks lätlased tahavad püsida, eestlased aga mitte?
Ivan Makarov