Vahel tuleb ikka ette, et märgates ETV saateid, mõtled jälle – milleks on meile just riigitelevisioon, mida arusaamatuse tõttu nimetatakse ikka veel „avalik-õiguslikuks“? Avalik on see kahtlemata, aga aina sagedamini assotsieerub see sõnaühendiga „avalik porno“.
Eilses AK-s reklaamiti jälle kultuuri pähe mingit spektaaklit lesbide kukerpallidest ja ka näitust, kus, kui ma ei eksi, mingi tüüp palja p….ga kiriku peal istus. Aga ma ei süüvinud, võis ka vastupidi olla.
Päeva nael oli aga Pealtnägija, kus kõrvuti president Zelenski visiidi tehniliste detailidega lasti eetrisse ühe õnnetu staarikese eraelu teemalised oigamised.
Postimees vahendab: „Liis Lemsalu lükkas „Pealtnägijas“ ümber kuid kõlanud narkokõlakad: need ei vasta tõele!“
Kas ei oleks loogilisem lihtsalt anda sellise kummutamise jaoks vastav kuulutus ajalehte?
Pealtnägijas oli juttu ka mingist valest menstruatsioonist. Tundes saatekülalisele kaasa ja mitte seades kahtluse alla tema poolt talutud füüsilist ja hingelist valu, tuleb siiski küsida – mis see seltskonnastaarikese eraelu riigitelevisiooni asi on? Kui „uuriva ajakirjanduse lipulaev“ juurdleb, mis hädise olekuga avaliku elu tegelase päevadega valesti läks, kas see ei ole siis nilbe mitte ainult televaatajate, vaid ka saatekülalise suhtes, kes mingisuguste asjaolude tõttu ise ei adu, kuivõrd alandav on olukord, millesse on ta riigimeedia lahkel kaasabil ennast ise asetanud?
Mõni inimene pärandab oma keha selleks, et meditsiinitudengid saaksid selle abil õppida. Kuid seal säilib anonüümsuse nõue, üliõpilased ei lähe lahkama konkreetset Peeter Pehkikivit või Polikarp Muraveikot.
Kui aga riigimeedia ise pakub laiadele massidele tuntud inimese intiimseid ja füsioloogiliseidki üksikasju, mida siis oodata sotsiaalmeediast ja kollasest peavoolust? Kohe elavnesid ka unustuse hõlma vajunud salongišaakalid, kroonilised roolijoodikud, hullunud aktivistid ja muidumudijad.
Õhtuleht avaldas täna loo „KUULUJUTTUDE KULDSES TUULES / Maire Aunaste: uskuge ainult seda, mida oma silmadega näete ja südamega heaks kiidate! Kallistan, Liis!“
Aunaste ajab siin kuldse tuule segamini „kuldse vihmaga“. Pealtnägija on nüüd kindel koht, kus saab „kuldse vihma“ alla jääda.
Kui Aunaste usub ainult seda, mida on oma silmaga näinud, siis ei usu ta isegi oma põrna olemasolusse, kuna ei ole seda oma silmaga näinud. Rääkimata „elektrimolekulidest“, iguanodoonidest ja Põhja-Eesti pangast pihta pandud kümnest miljonist dollarist.
„Vaadanud kolmapäeva õhtul „Pealtnägijat“ ja äsja emaks saanud lauljanna pisaraid, leidsin paar tundi hiljem ise vastuse küsimusele, kuidas kuulujutud sünnivad. Kuigi ega ma täpselt seda ei teagi, kuidas nad sünnivad – arvatavasti ikka ühe külanaise suust teise suhu! Nii nagu sajandeid need asjad on käinud,“ kirjutab Aunaste.
Siin jääb temaga ainult nõustuda, kui Aunaste vastuvõetamatu misogüünsus välja arvata: mis mõttes külanaiselt külanaisele? Kas mehed ei ole siis keelepeksjad või? Ainult naised? Ka Lenna Kuurmaa on praegu külanaine. Ja siis?
Aga kasutatud kujund on muidugi mahlane: riigitelevisiooni uurivas stuudios kaamera ees istuvad nuttev Lemsalu ja kaastundlik Kärmas ning ilge jama liigub „ühe suust teise suhu“ ja siis edasi kaamerasse.
Aga te ju ise nägite.
Ivan Makarov
