Raul Rebane on vana kooli mees: elanud üle Brežnevi, Tšernenko, Andropovi, isegi Gorbatšovi, sai ta osa tollest ajast, kui okupeeritud Eestis esitati eesti laule, lauludel oli sisu ja lauljatel olid hääled, häältes oli soojust, omapära ja tämbrit, nad oskasid intoneerida.
Tollest ajast jäi noorele Raulile kindlasti meelde selline ilus ballaad nagu „nüüd elan kuninga lossis ma, aga see pole see, pole see…“. Või „lendan välja ma kuldsest puurist“, mida laulis tulevane keskerakondlane.
Pugemine suurtele ja vägevatele pole vanema põlvkonna väljapaistvamate propagandistide repertuaarist kuhugi kadunud.
ERR avaldas loo „Raul Rebane: odavuse, otstarbekuse ja ilu võitlus“. Ka parimatega juhtub nii, et on vaja väljastada graafikujärgselt mingit ajakirjanduslikku toodangut, aga pea on täiesti tühi ja nagu ei viitsiks ka. Sel juhul asjaarmastaja tõstab käed ja annab alla, professionaal aga istub raali ette, annab endale õrnalt kõrvakiilu, võtab ehk pitsikesegi, kütab ennast emotsionaalselt üles ja väljastabki vajaliku koguse eetriminuteid ja tähemärke.
Kommunikatsiooniekspert vürtsitas oma ponnistuse Mark Twaini, Benjamin Franklini ja kogunisti Winston Churchilli mõtteteradega – see tekitab kohe usalduse, sest proovi sa selliste autoriteetidega vaidlema hakata. Aga kogu see ehituslikpoliitiline näpuharjutus pika ja muljetavaldava arhitekti Ludwig Mies van der Rohe teemal tipnes möödunud sajandi aegse truualamliku ettepanekuga „anname seltsimees Brežnevile veel ühe ordeni“.
Raul Rebane lõpetab oma koolikirjandi tõesti kirglikult: „Presidendile tuleks ehitada residents ja selline, mis tekitab uhkust. On täiesti ebanormaalne, et iseseisva riigi president elab Konstantin Pätsu adjutandi ruumides või oma kodus. Veel ebanormaalsem on see, et me vaat et oleme selle üle uhked. Meie põhjanaabrid soomlased on nendest kompleksidest vabad ja nende telekanalites võib näha väga tunnustavaid saateid Soome presidendi residentsidest ja seal olevatest kultuuriväärtustest.“
Ah et Soomes siis sellised asjad. Me võtsime juba Soomelt üle presidendi vastuvõttude kombe, aga siin on mõned agad.
Esiteks päris kaabakaid Soome president külla ikka ei kutsu. Meie p.resident kutsub.
Teiseks Soome on maailma õnnelikuim riik. Eesti ei ole.
Kolmandaks Soome on rikas riik. Meie ei ole.
Neljandaks Soome on demokraatlik riik. Eesti enam ei ole.
Viiendaks, mis on ehk kõige olulisem: Soome presidenti valib rahvas, Eesti p.residenti määravad erakonnad.
Miks siis peaks eesti rahvas ehitama p.residendile uue lossi? Teda määranud erakonnad ehitagu.
Ja hea Raul Rebane, sinu kirjutis meenutab serenaadi Alar Karise rõdu all. Või siis Mati Nuude laulu:
„Tahan tõesti ehitada kodu sulle, sõstrasilmne sinilind…“
Aga „sinilind“ alias päikesekuningas oli ju enne härra Karist.
Ivan Makarov