Isiku osa inimajaloos on analüüsitud küll ja küll, isikuomadused on alati mänginud olulist rolli selles, kuidas teatud ajaloolistes tingimustes kerkinud inimesed mõjutasid asjade kulgu.
Lähtuksin sellest, et on olemas teatud objektiivsed protsessid, mis jätkuksid niikuinii, sõltumata sellest, kes konkreetselt sattub nende etteotsa (ühiskondliku liikumise, erakonna, riigi jne etteotsa), kuid näiteks inimeste saatuste jaoks kindlasti mängib rolli ka liidri (juhi) iseloom, tema isiklikud omadused.
Lenin armastas massilisi mahalaskmisi, Stalin viskas lisaks sama palju inimesi laagritesse, Beria oli kirglik vägistaja, Hruššov ennasttäis maisihull, Brežnev aga pehmema iseloomuga, Bokassa oli maiasmokk, Putin on alaväärsuskompleksiga kättemaksuhimuline satanistist sadist jne. Kõik need omadused mõjutasid miljonite saatust – kui näiteks Leonid Brežnev oleks kuri ja kättemaksuhimuline, ei kirjutaks ma praegu neid ridu ja mu tee lõppeks 1970-ndates.
Kuna Eesti ei ole veel muutunud lõplikult diktatuuriks, meil on hetkel globalistide poolt manipuleeritav dekoratiivdemokraatia, siis meie praeguste juhtide iseloomud ja omadused ei mõjuta lausa fataalselt üksikisikute ja inimgruppide saatust, kuid mingil määral kajastuvad inimeste enesetundes ja heaolus.
Kunagi kirjutasin, et Signe Riisalo meenutab mulle oma oleku poolest ühes filmis nähtud koonduslaagri naisvalvurit. Rõhutan siin, et tegemist oli mängufilmiga, seega ei võrdle ma Riisalot siin mitte reaalse natsivalvuri, vaid näitlejaga, nii et ei tasu sellepärast nüüd tõmblema hakata.
Mulle tundub, ja selleks on mul õigus, et Signe Riisalo naudib oma tööd – sellise mõnuga hõikab ta välja järjekordseid laste, perede ja vanurite jaoks ebameeldivaid uudiseid. Jääb mulje, et talle pakub siirast rõõmu nende kõige haavatavamate elanike kategooriate millestki ilmajätmine. On see ägeda peaaju feminismiga kaasnev psühhosomaatilist laadi nähtus, seda ei oska ma öelda, aga reformierakonnale läheks küll kasuks, kui tema sotsiaalkaitse minister näitaks välja mingisugustki näilist leebust ja empaatiat, teeseldudki kaastunnet. Praegu aga on tema näoilme ja olek kõhedusttekitavad.
Ma ei tea, võib-olla peaksid ministrid läbima enne nende ametisse määramist mingisuguse psühholoogilise kontrolli, kuna nad on ju see väike kõigile nähtav pealaemuhk süvariigist, kohutavast vee sügavusse varjunud krakenist, keda ma olen silmanud näiteks töötades mõnda aega siseministeeriumis. No ei tohi lasta abivajajate ligi ussisilmset psühholoogi või elajaliku näo ja suure pussnoaga kirurgi.
Oletusele, et Signe Riisalo võib just oma isiklike omaduste tõttu nautida valitseva koalitsiooni kurssi eesti perekondadele, lastele ja väetitele liiga tegemisele, leidsin ma kinnitust Hindrek Riikoja loos „Vahel tundub, et Signe Riisalo lihtsalt ei salli lapsi ja eakaid“, mis ilmus Maalehes.
„Signe Riisalo, tänase valitsuse sotsiaalkaitseminister, tuleb järjest välja ideedega, kuidas kärpida peretoetusi ja sisuliselt vähendada pensione. Kes jäävad tema kärpekääride vahele järgmisena – kas puuetega inimesed, nende hooldajad või keegi muu? Kuidas on läinud küll nii, et Eesti on saanud sotsiaalkaitseministri, kes järjepanu trügib nõrgemate rahakotti, et sealt niigi nappe sissetulekuid kärpida. Ometigi peaks ta oma ametinimetusest tulenevalt erinevaid sotsiaalseid gruppe, eriti neist nõrgemaid, kaitsma. Viimastel nädalatel on Riisalo järjekindlalt rääkinud sellest, kuidas kärpimist vajavad peretoetused. Värskelt on tema allkirjaga läinud kooskõlastusringile eelnõu, mis sisuliselt suurendab vanaduspensionile kehtivat tulumaksu.,“ kirjutab Hindrek Riikoja.
Ajakirjanikule „vahel tundub“, mind aga närivad kahtlused juba oma kolm aastat. Ja mul on selline tunne, et kui Eesti inimesed peavad jälgima sellist kahjurõõmu veel sama palju ehk järgmisedki kolm aastat, siis kusagil poolel teel kannatus katkeb.
Sest mitte ükski endast lugu pidav rahvas ei kannata lõputult, et tema vanematele, peredele ja lastele niivõrd maia näoga sitta keeratakse.
Ükskord prahvatab vimm niikuinii. Ja mida varem, seda parem.
Ivan Makarov