Üks vana võitluskaaslane mainis eile, et Võrus elavad pagulased ei ole rahul sellega, et sealkandis lendavad NATO lennukid, mis pidid neid hirmutama. Ja tahaksid kolida mujale Eestisse.
See on üks huvitav fenomen: sõjale jalgu jäänud inimesed otsivad meilt ulualust ja kaitset, aga neid siin justnimelt kaitsvad lennukid ei ole nendele meele järgi. Ju siis peaksid eestlased sõjapõgenikke ja iseennast hangudega kaitsma. Me teame väga hästi, kust on pärit see virin NATO aadressil, samas ei tea alati kindlalt, kust pärit on siia saabunud hädalised.
No ei ole see vastuvõetav, et inimesi, keda me riik ja rahvas aitavad, tuleks ka pilpa peal kanda. Hea küll, loobume uusaasta ja muude pidupäevade saluutidest, mis on üldiselt mõistlik nii loodushoiu, kokkuhoiu ja ka inimlikkuse seisukohalt. Samas ei tasuks elu Eestis ka üle dramatiseerida. Las Eesti kaitsjad teevad oma tööd.
Rus.delfi avaldas südantlõhestava loo „IT-spetsialistid Eestis: viimased kuus kuud elame miinuses, naised on sunnitud otsima tööd“.
No kohutav tõesti, naised – ja tööd…
Varem Valgevene armeelehe korrespondendina töötanud, nüüd Delfi leival paastuv Marina Begunkova räägib mitme Eestisse kolinud venemaalase pere siin kogetud kannatustest.
Janina oma IT-spetsialistist mehe ja tütrega tulid Eestisse mõni aasta tagasi. „Siis palk Tallinnas oli vaid veidi kõrgem, kui ametikohal, millel mees töötas Venemaal. Kuid me tahtsime elada Euroopa riigis, seda enam et siis Eestit peeti start up maaks.“
Tollal piisas perele tema mehe 3000-st palgast. Siis läks raskemaks:
„Hinnad hakkasid kasvama ja ma sain aru, et tööd on mul raske leida – kõikjal nõuti eesti keele oskust, mida mul muidugi ei ole.“
No „muidugi“ ei ole – elab ju mitu aastat Eestis, milleks see…
Janina kurdab, et enne seda kohtus ta iga päev kohvikus sõbrannadega, 20 eurot lõunasöögi eest oli köömes, kuid nüüd on perekonna eelarve miinustes: „Võiks ju leida odavama elamispinna, kuid me ei taha elada Lasnamäel…“
Kuna Eestis keelati Venemaa numbrimärkidega autoga sõitmine, pidi pere maha müüma oma auto. „Eestis on autode hinnad lihtsalt kosmilised… pidime leppima ja ostma Škoda,“ kurdab Janina. Ja loetleb igasuguseid väljaminekuid, mis on teistegi Eesti püsielanike jaoks elementaarsed – lasteaed, transport, söök, kommunaalid… Ainult et enamus eestlasi ei saa unistadagi sellisest palgast, nagu 3000 eurot.
IT-spetsialist Aleksei kolis Eesti pealinna neli aastat tagasi, ta peres on kolm last.
„Me otsustasime anda lastele hea hariduse, inglise keele põhikallakuga. Nii et kaks last õpivad erakoolis, noorem käib munitsipaallasteaias,“ räägib Aleksei ja kurdab, et hindade järsk kasv kõvasti mõjutas nende elu kvaliteeti. „Me isegi plaanisime viia lapsed teistesse koolidesse, kuid siis prahvatas haridusreform ja üleminek eestikeelsele õppele, ja me saime aru, et meie poiste jaoks oleks suur stress õppida eestikeelses kollektiivis – oleme palju kuulnud sellest, et vene- ja ingliskeelseid lapsi võetakse seal vastu keeruliselt,“ räägib pereisa.
Arusaadav, eesti keel on „suur stress“ ja eestlased kurjad, sellest on „palju kuuldud“. Kohe kahju hakkab inimestest.
Pereema tegeleb laste ja kodutöödega. Nendel on ostetud korter Mustamäel, palk mehel 4500 eurot kuus. Plaanis on otsida veelgi parem töökoht, võib-olla väljaspool Eestit. „Mind hoiavad tagasi kaks faktorit – Tallinna korter ja meie Venemaa passid. Praegu Euroopas meid eriti ei oodata. Kui nii läheb edasi, hakkan nõudma, et me lahkuksime Eestist.“
Olga, Anton ja kaks nende tütart tulid Tallinnasse Baškortostanist kolm aastat tagasi ja harjusid sellega, et nendel on rendikorter Tallinna kesklinnas, uus auto ja nad käisid iga päev linna kohvikutes ja restoranides, kuid nüüd on elukvaliteet langenud.
Olga tahtis minna tööle. „Ma põrkasin kokku sellega, et mind kutsuti vaid madala kvalifikatsiooniga töötajaks – näiteks koristajaks. Mul oleks häbi minna sellisele tööle, ega me selleks ei kolinud euroopalikku riiki,“ kurdab naine. „Venekeelseid on Tallinnas palju ja mul on kerge suhelda. Eesti keelt otsustasin mitte õppida, sest ma sain aru, et kauaks siia ei jää… Mehe 3000 eurost perele ei jätku. Ma ei taha langetada elutaset. Ei taha kolida odavamasse korterisse ega osta lastele asju Pepco’st. Ma tahan reisida, käia spaas, süüa maitsvaid roogasid. Kuid Eestis on tõsine kriis… Kui nii läheb edasi, hakkan nõudma, et me lahkuksime Eestist“.
Sellised avameelitsemised. Need ongi mugavusmigrandid, sõbrad. Nad elavad paremini, kui enamus kohalikke elanikke, aga nõuavad rohkem ja ei kavatse aidata meie riigil väljuda kriisist või veel vähem seda kaitsta.
Ega õppida eesti keelt.
Kaja Kallase antud raha eest arendab kohalik venekeelne meedia oma Venemaalt toodud propagandistide suu läbi jätkuvalt Kremli narratiivi sellest, et Eestis diskrimineeritakse venelasi.
Ivan Makarov