„Ivan, ma lugesin läbi loo “Vene Delfi, go home” ja olen sinuga ühel meelel, see on nagu naelapea pihta.
Sest mis põhimõtteliselt juhtus? 17-aastane tüdruk teeb Eesti spordiajalugu, see on ta elu üks parimaid päevi – ja välja ilmub Delfi ning teeb kõik sel päeval täis. See pole ajakirjandus, need on bulvarikuulujutud. Ja endine treener on madal, ja Tšeljabinski Delfi on madal, ja kõike seda võimaldav Hans H Luik on lihtsalt üks йобу.
Minna ajaloolisel hetkel rääkima, kui vilets on Jefimoval iseloom, kuidas mingi Sillamäe ujula basseinivalvur temaga rääkida ei taha, on ikka täielik möga. Milleks see kõik?
See, et Jefimova on seal, kus ta praegu on, aga nemad koos teiste Tšeljabinskist kollidega hoopis Delfi sigalas, räägib iseloomude kohta rohkem, kui mingi Sillamäe onu jura. Jefimoval on suurepärane iseloom, kui ta on 17 aastaks nii palju saavutanud, aga see, et Delfi seltskond päevast päeva lihtsalt oma lugejatele näkku sülitab, ütleb ära, mis on selle organisatsiooni iseloom.
Ja peale desinformatsiooni ning küüneviha levitamise nad millegi muuga ei tegele. Ma tean väga palju noori vene poisse, kes on korralikult integreerunud, käivad ülikoolis. Nad räägivad, et keegi noortest ei loe seda vene Delfit, see on täielik rämps. Ja mida kiiremini see rämps läheb prügimäele, seda parem Eestile ja ajakirjandusele. Ning eesti maksumaksjale on see ka parem, ei pea Šumakovi ja tema Tšeljabinski sõpru ning koolikaaslasi enam üleval pidama.
Ja kui küsid vene noortelt, kes ülikoolis käivad, miks nad seda delfissimust ei loe, siis nad kehitavad õlgu ja ütlevad, et sealt pole mitte midagi lugeda. Sest mida saavadki need, kes üsna eile Moskva rongi pealt maha astusid, kirjutada Eesti elust neile, kes siin sündisid ja koolis käisid ja terve elu elavad.“