Viimastel kuudel on Tartut tabanud külm puudutus. Mitmed üksteisele järgnenud mõrvad, vägivallajuhtumid ja enesetapud on jätnud tilkuva sulepeana mustad plekid ülikoolilinna näppudele ja rinnaesisele. Linnapea osales küll vägivallavastasel välkprotestil, ent ametlikult pole kriisi tekkimist senini tunnistatud. Inimlikult on mõistetav, et emotsionaalselt raske ja keerulise teemaga keegi tegeleda ei taha. Ent ometi nõuab tartlaste väärikus probleemi väljaütlemist, selle põhjuste identifitseerimist ning võimalike lahenduste ühist arutelu. Selle tarvis on ka teie käes olev artikkel paberile pandud.
Galerii asemel õllesaal
Nagu taolistel puhkudel ilmselt sageli kombeks, pole võimalik üheselt eristada, millal rahuliku ülikoolilinna pale moonduma hakkas. Ilmselt kiirgab iidne jõelinn endiselt paljude elanike ja külaliste jaoks erudeeritust ja turvalisust. Paraku kumavad linna pürjerlikku ja pisut uimasesse siseellu süvenedes sealt vastu lahendamata sotsiaalsed probleemid ja poolikuid lahendused. Tinglikult markeerivad kriisi algust kaks eelmise aasta lõpus endale traagilise lahenduse leidnud noore inimese eneseotsingut. 7. detsembril leiti Põltsamaa lähistel mahajäetud kaalukojast kuu aega kadunud ajakirjaniku ja armastatud diskori Kaarel Arbi surnukeha. Ning 21. detsembril, mõned päevad enne jõule, hüppas end oma Kunstnike Maja koduaknast surnuks andekas noor kunstnik Nadežda Tšernobai. Tema viimane näitus „Altarid 3“ võeti Y-galeriist maha nädalajagu hiljem aasta viimasel päeval.
Tšernobai lahkus elust loomingulises tippvormis. Lisaks näitusele Y-galeriis oli ta alles kolm päeva enne surma pälvinud Ado Vabbe kunstipreemia, ning seadnud paika suuremahulise tellimuse Maarjamõisa haigla uues hoonekorpuses. Sama ei saa kahjuks öelda Y-galerii ja Tartu kunstielu kohta tervikuna. Suurte lootustega 2014. aasta mais Ülikooli kiriku lae alla kolinud, Tartu Üliõpilasmaja egiidi all tegutsenud galerii on tänaseks tegevuse lõpetanud. Viimaseks näituseks jäigi Nadežda igavikuline väljapanek. Ülikoolil ja linnal lihtsalt puudus igasugune huvi tüütut galeriitegevust ülal pidada. Y-galerii endistes legendaarse Miliuse hõngu kunsti eksponeerimiseks kohandatud ruumides on ennast nüüdseks mugavalt sisse seadnud Müncheni nimeline õllesaal. Paremini pole käinud ka Tartu kunstihariduse käsi. Pikkade traditsioonidega maaliõpet, mis meie linna Euroopa kunstikaardile viinud, on ahistatud juba alates Pallase maha põletamisest ja sulgemisest 1944. aastal. Mis ei õnnestunud nõukogude nomenklatuuril, sai eurobürokraatia poolt loomuliku lõpuni viidud. Ülikooli rektor Volli Kalm tõi viimaks sõnumi maalieriala sulgemisest 2015. aasta oktoobris. Filosoofiateaduskonna dekaan Margit Sutrop teatas seejuures küüniliselt, et “kunstid ei ole TÜ vastutusvaldkond”. Jääb muidugi pelgaks hüpoteesiks, mil moel ja määral mõjutasid maaliosakonna vilistlast, tartlannat Tšernobaid, lõpparved kahe tema jaoks nii sümboolse asutusega. Küll pole mingi saladus, et tundlik loojanatuur oli mitmel puhul varemgi oma figuratiivseid teoseid tegevuskunstiga rikastanud…
Jõmluse väljanäitus
Kui Eesti on metsik maasikavälu, siis Tartu on selle mari. Meie rahvuskultuuri häll, teaduskeskus ja mõttepealinn, mille hoogne aura enam olemasolevaisse hooneisse ära ei taha mahtuda, nii et koguni kesklinna parkide arvelt konverentsikeskustele ja hotellidele maad juurde tuleb võita. Paraku on sellel heleroosal unistusel ka vähem pidune argipool, kuhu puhub provintsistumise ja mandumise karm lõunatuul. Isemajandavad galeriid ja kunstiasutused vaaguvad pankroti piiril, linnavalitsuse poolt välja pakutavad lahendused osutuvad aga reeglina mannetuks ja elujõuetuks. Sinimandria, Eclectica, Tartu Kunstikuu võime loetleda väärikaid, kuid välja surnud algatusi Tartu kohalikku kultuurifestivali ellu kutsuda. Kui mõnel noorsoo omalgatuslikul ettevõtmisel hakkab laiem kandepind kujunema, on aga peatselt kohal vilkad ametnikud ja võimuorganid, et seda oma jõudude piires takistada proovida. Kunagine noorteklubi Damtan Dance ja praegune kultuuriklubi Džungel (Tiigi 67) on headeks näideteks, kuidas noored on suutnud politsei ebaterve tähelepanu oma tegevuse üheks terviklikuks komponendiks integreerida. Intelligentsete noorte soovi klubiliselt koonduda tuleb mõista ja tunnustada. Iga reede ja laupäeva õhtul lähivaldadest linnakeskmesse valguv lärmakas peotrall jätab vähe lootust haprama struktuuri ja tundlikuma närvikavaga meelelahutusele. See jõmluse väljanäitus on muuseas ka nendesamade kesklinna hotellide peamine leivakannikas. Poliitikuid jätab toimuv suhteliselt külmaks. Vallaelanikud neid ei vali ja üleüldse on kultuur üks kallis ja tülikas ajaviide. Erandi moodustavad Maamessi ja Hansapäevade laadsed üritused, kus end – ohtra linna sümboolikaga varustatult – laiale kodanike ringile demonstreerida saab.
Kurvad rekordid
Tartu Postimees tõi eelmisel nädalal ära kurva rekordi, mis ülaltoodud emotsionaalsele kirjeldusele ka faktuaalse põhja annab. Maikuu teisel nädalavahetusel pöörduti Tartu politsei poole 272 väljakutsega, mis kujutab endast uut rekordit ja tavapärast töömahtu tervelt kolmandiku võrra ületab. Küllap toob see kaasa tõsiseid politsei- ja linnajuhtide vahelisi arupidamisi. Avalikkusele esitatakse suure tõenäosusega taas vana hea legend „ühekordsest anomaaliast“ ja „endiselt madalatest ohuhinnangutest“ nagu me seda ka peale politseinike surmasõitu Riia mäel, Kaubahalli esist peksmisintsidenti, Toomemäe mõrva, kadunuks jäänud neide ja noormehi ja sisuliselt peale igat muud intsidenti kuulnud oleme. Tee põrgusse olevat sillutatud heade kavatsustega, ning nii libisevad ka linnaisade jutumullid ühekordselt asjaolude ilustamiselt mängleva kergusega kroonilise hämamise ja taktikalise pseudokommunikatsiooni radadele. Viimaseid iseloomustavad ilmekalt linnapea Klaasi muskliharjutused eesmärgiga Pirogovis õllejoomist piirata ja seeläbi kesklinna sisse imbunud kuritegevusele piir panna. Eelnevaks liigituvad aga abilinnapea Jarno Lauri valed planeeringute jõuga läbi surumiseks, kus linnaosa parkide pindalad linna haljasalade omadega lootusetult segi aetakse, ning ajalooline hoonestusplaan, mida keegi järgida ei kavatse, arendajate huvide kaitseks letti lüüakse. Tähendusrikas on ka asjaolu, et kesklinna tihendamist jutlustav abilinnapea on omaenda pesa pununud mugavasse Ülenurme, kuhu suubub ka kogu tema pere maksutulu.
Miljonipeldik ja hakipeletid
Reformilinna äraspidise asjaajamise loogikat annavad kõige paremini edasi investeeringud avalikku linnaruumi. Rohelise värvi suhtes allergiline linna peaplaneerija Indrek Ranniku ütles Raekoja toimunud avalikul arutelul otse välja, et parkide heakorda pole investeeritud, kuna linna juhtkonnal pole aastate vältel olnud kindlustunnet nende säilimise osas. Hooldamata sillutise, valgustuse, pinkide ja atraktsioonide taustal torkavad eriti ehedalt kõrva kõrgtehnoloogilised hakipeletite nime all tuntud mürasüsteemid, mis läbi simuleeritud metalse hädakisa linnalindudelt igasuguse pesaloomistuhina võtma peaksid. Ja teevad seda edukalt. Kas ja kuidas aitab lindude puudumine kaasa endiselt 100´000 elaniku joone all vankuva linna inimpopulatsiooni arengule, pole paraku senini selgunud.
Samasugust voodi järgi patsiendi kohaldamise mentaliteeti õhkub ka paljudest muudest avalikes huvides läbi viidud hangetest. Alles loetud päevade eest jõudis meieni karm arusaamine, et sotsiaaldemokraatlikku abilinnapead Kajar Lemberit kahtlustatakse suuremahulises, korduvas ja pikaajalises pistise võtmises Tartu linna hangete korraldamisel, mis muuhulgas puudutavad Raadi arendusi ning linna avalikke käimlaid. Linnavalitsus teatas Lemberi tagasi astumisest küll juba nädalajagu enne skandaali puhkemist, kuid ei maininud poole sõnagagi selle tõeliseid põhjusi. Seega on linnavalitsus linnakodanikele taaskord häbitult valetanud. See et ebameeldivaid uudiseid kinni mätsitakse pole Ülikoolilinnas paraku erand, vaid reegel. Kuni tänaseni pole näiteks tunnistatud sedagi, et Lemberi kureerimisel püstitatud peldikutes ööbivad parema puudumisel kodutud hulkurid, kellest üks alles hiljuti seal samas aset leidnud jõhkra peksmise tagajärjel haiglas hinge heitis. Kes mainitud kurvast juhtumist, ja Tartu kodutute elu-olust pisut rohkem teada tahab, tutvugu lähemalt ka sellele artiklile kaasa pandud videolooga.
Meelis Kaldalu, MTÜ Tartu Pargid
