26.03.2018
Tallinna Lauluväljak
Iga eestlane mäletab, kuidas meie taasiseseisvumise järel sööstsid siia Euroopa turistide massid, et imetleda Eesti puutumata rabasid ja metsi.
Praegu pole sellest meie uhkusest ja turistide imetlusest paljutki enam järel. Meie raiume metsi maha, asfalteerime, kaasajastame ja infotehnoloogistame — selles polegi nagu midagi halba, aga üks Lääne-Euroopa hoiatus meile kõlabki lihtsalt: kui te nii jätkate, olete varsti üks hall, näotu ja teistega sarnane omapäratu riik kuskil Euroopas.
Võrdluseks võib tuua ühe mõttetarga võrdluse: Lääne inimene leiab valgete liivarandadega puutumatu Lõunamere saare, kus kõnnivad ringi paljaste rindadega naised, kõiki haarab meeletu vaimustus, turistid ja arendajad tormavad kohale — ja 20 aasta pärast on palmidega ranna asemel promenaad, mille ääres kõrguvad hotellid ja restoranid, maanduvad lennukid ja randuvad laevad, ning kohalikud kaunitarid istuvad “lantides” ööklubis. See, mille pärast kord vaimustusse satuti, on jäädavalt hävitatud (muide, sama on ka meie uusarendustega, kus “loodusesse elama minnes” luuakse endale vaid pisut vaiksem ja rahulikum linnakeskkond).
Samal pinnal võiks vaadata teisigi asju, mis meil Eestis veel olemas on, kuid taas — kauaks? Väljaspool Tallinnat ja Ida-Virumaad kuuleb veel massiliselt eesti keelt, mida ei suru välja inglise ja vene keel; seal näeb omi eesti inimesi, mitte igas värvivarjundis võõraid; seal joostakse paljajalu ja lapsed mäletavad ka tulevikus metsmaasikate korjamist; seal räägitakse maainimese naiivsevõitu avameelsusega asjust nii, nagu need on, ja nii edasi.
Selle viimase, meil alles säilinud erisuse juures võikski pikemalt peatuda. Kas teadsite, et jõuka “õnnemaa” Soome inimesed kadestavad meid sõnavabaduse pärast? Jah, lugesite õigesti, nad kadestavad! Seda väitsid põlissoomlased neid külastanud Eesti rahvuskonservatiividele! Meil saab veel öelda “neeger”, neil ammugi enam mitte ja selliseid näiteid on tohutult.
Soomes karistatakse juba praktiliselt iga sõna eest, mis väljub poliitkorrektsuse raamest ja tavaliselt kopsakate trahvidega, aga ka lühiajalise vanglakaristusega. Põhjanaabrite juures on rahvuslaseks olemine märgatavalt ohtlikum kui siinpool lahte. Eesti peavoolumeedia lausa naudib võimalust teatada sellest, et mõni Soome rahvusmeelne on “vihakõne” eest kohtulikult karistatud. Tavaliselt pole see inimene kutsunud üles ei kedagi välja saatma ega ahju ajama, vaid on lihtsalt öelnud, et välismaalasi on liiga palju. Või et moslemid on liiga agressiivsed. Või on soovinud, et soomlased saaksid ennast turvaliselt tunda.
Jah, kõige selle eest saab Soomes juba karistada. Tegu on juba tõeliselt näppe sahtli vahele suruva ühiskonnaga, kus Eestiga võrreldes on kõik kordades rohkem ülereguleeritud. Mäletan lugu eelmise suve Soome eestlaste jaanitulelt, kus laps ei näinud esinejaid ja isa tõstis ta õlgadele — kohe oli politsei juures, isa olevat lapse ohtu seadnud. Eestist sugulastele külla sõitnud pere oli sellest lausa šokis. Põhjanaabrid hülgavad üha enam normaalse elulaadi, asendades seda keelan-käsen-poon-ja-lasen ühiskonnaga. Meie hõimlased on loobunud vabadusest.
On päris kurb, kuidas ka eestlased lammutavad ise kõike seda, mis meil veel vabadusest ja loodusest alles on, ja seda vaid selleks, et kaheldava jõukuse nimel sarnaneda üha enam Lääne-Euroopaga, mis jookseb üha enam ja silmanähtavamalt ummikusse. “Kaasajastumisega” lähevad kahjuks kaasa ennekõike noored, kelle jaoks pole probleem ei fosforiidikaevandus, neegreid täis Tallinn ega eesti keelt välja tõrjuva inglise keele tormijooks. Traditsioonilise elulaadi toetajaid jääb aina vähemaks ja seadusandlus vorbib aina rohkem juurde keelumajandust, võttes ära vabadusi.
Jah, jõukad olla tahame me kõik, kuid nagu kõik teised “arenenud” rahvad, tuleb ka meil tõenäoliselt ränka hinda maksta, ja üks neist kaotustest võib olla see, kui meid aetakse kunagi segi mõne Saksa liidumaaga — hea, kui seetõttu, et oleme sama jõukad, aga kardetavasti pigem sellepärast, et näeme ühtemoodi üheülbalised, kõrgarendatud, tehislooduslikud ja näotud välja. Poliitkorrektsed ja represseerivad samuti. Kui me seda ei soovi, siis hoidkem vihakõne-sotsid võimust vähemalt kahe ketipikkuse kaugusel ja usaldagem rahvuskonservatiive!