Läinud laupäeval avati Põlva maakonnas Krootuse külas monument põllumeestele läbi aegade. Ausamba autoriks on kohalik mees Raimu Vaikmäe, kellele kuulub idee ja kes selle kuju ise ka lehmakettidest, adrast jms kokku keevitas. Monument kannab kirja “Põllumehel läbi aegade on talumehe tarkus, tööarmastus, järjepidevus ja tugev õlg, talle kuulub eesti rahva tänuvõlg”.
Ausamba avamisel kõne pidanud Riigikogu EKRE fraktsiooni liige Merry Aart ütles, et see lause on tähelepanu vääriv. „Me peame loomulikuks väärtustada neid põllumehi, kes on valdkonnaga tegelenud alates 1991. aastast, aga kipume unustama neid, kes töötasid põllumajanduses enne seda. Mitte midagi ei tule tühjalt kohalt ja meil oli baas, kust põllumajandus sai edasi areneda,“ lausus ta.
Riigikogu maaelukomisjoni kuuluv Aart lisas, et tema ei mäleta kolhooside-sovhooside algusaegu, kuid mäletab vanavanemate juttusid sellest ajast ja see aeg ei olnud inimestele kerge, ei psühholoogiliselt ega ka füüsiliselt. Ometi jäädi maale, kõiki ei saadetud Siberisse, kõik ei läinud linna – need kes jäid, tegid ränka tööd.
Merry Aart: „Mina mäletan aega alates 1980-ndatest aastatest. Ka siis ei olnud aegu, kus ei olnud vaja tööd teha – kes töötas, see elas, elas nii nagu oskas. Mäletan, et zootehnikuna töötades tegin lüpsjatele ettepaneku alustada lüpsiga hiljem – kell 7.00. Nad ei võtnud seda, minu meelest inimlikku, pakkumist vastu, sest neil oli vaja jõuda koju, et lapsed kooli saata. Pikki päevi tehti ka taimekasvatuses ja nii mõnigi traktorist sai juba üsna noores eas püsiva tervisekahjustuse – traktorid ei olnud ju nii inimsõbralikud nagu praegu.“
Tema sõnul on Eesti põllumajandus praegu üks innovatiivsemaid Euroopas, aga et areng saaks toimuda, on vaja tarku ja edumeelseid põllumehi.
„Meil on olnud läbi aegade väga hea põllumajandusharidus, seda nii tolleaegsetes tehnikumides kui ka EPAs, aga ka praeguseaja põllumajanduskoolides,“ rääkis Aart. „Ajajärgud on erinevad ja need, kes jäävad oma juurte juurde, neil tuleb kohaneda. Kui poleks olnud neid lihtsaid tööinimesi, kas oleksime rahvusena säilinud, kas meie maapiirkondades oleks jätkunud elu?“
Aart rõhutas, et loomulikult ei igatse ta taga nõukogude aega, aga tuleb tunnistada, et maal olid tol ajal lasteaiad, koolid, apteegid, arstiabi, postkontor jm eluks vajalik olemas.
„Julgen väita, et kui poleks olnud neid tolleaegseid kolhooside-sovhooside töölisi, siis poleks meie maapiirkondades olnud aktiivset elu. Nemad olid ju maaelu hoidjad, elu säilitajad ja edasiviijad,“ lisas Aart.
Tema sõnul on igal ajajärgul inimestel vaja kohaneda, nii ka nendel lihtsatel tööinimestel, kes tegid oma igapäevast tööd, toitsid endid, oma peresid, kogu riiki.
Igal ajajärgul on ka neid inimesi, kes suunasid oma näpu „vajalikus“ suunas, aga maal oli palju neidki, kes jäid inimesteks. Inimeseks olemine on suur kunst. Nad väärivad austust ja meeles pidamist.
