Kui valitsuses on arutusel mistahes siseriiklik rahastus, siis kõlab alati jutt sellest, kuidas meil raha pole – see-eest Ukrainale leitakse raha igal juhul. See ei ole mitte näide Ukraina abistamisest, vaid oma rahva hülgamisest.
BNS vahendab: “Valitsusel on kavas neljapäeval heaks kiita Ukraina laenu intressikulude katmise otsus, millega võtab Eesti kohustuse tasuda aastatel 2024-2027 Euroopa Liidu eelarvesse Euroopa Liidu poolt Ukrainale antud laenu intressimaksed maksimaalselt 5 890 628 euro ulatuses. Mõju Eesti riigieelarvele kaasneb aastatel 2024-2027. Võrdselt nelja aasta peale jagatuna oleks iga-aastane maksimaalne intressitoetusteks makstav summa 1,47 miljonit eurot. See lisandub Eesti sissemaksele EL-i eelarvesse ning on planeeritud riigieelarve strateegias.”
Selle kohta on kirjutanud tabavalt poliitikavaatleja Harri Kingo: “Et oleme Venemaa agressiooni vastu Ukrainas, see ei tohi minna üle meie reaalsete võimete piiri. Sel juhul oleme me reaalselt iseenda vastu, nõrgestades ennast majanduslikult ja sotsiaalselt. Et oleme üheselt Ukraina poolt, see ei tähenda, et peame kõik oma tagavarad ära andma. Peame jälgima, et me oma tagavarasid ja sõjalist võimekust ei kahanda. Meie selline nö. ülejõu poliitika võib jätta küll meie EL ja NATO partneritele meist väga tubli mulje ja meie valitsus võib saada lääneriikidelt kiita, Kaja Kallas aga saada veel mingi aukirja ja medali, kuid arvestades ohtusid meie enda julgeolekule pole see üle oma võimete esinemine kuigi tark tegevus.
Tuleb arvestada ka seda, et meie majandus käib juba pikka aega alla ja mingit majanduslikku tõusu pole ette näha. Ajal, mil oleme ise üha suuremates raskustes, pole kuigi tark endale ise ja vabatahtlikult veel raskuste koormat juurde lisada. Partnerite kiitused ei vääri seda, et oleksime pärast ise kannatajad ja hädas. Riigid, kes Ukrainat abistavad, vaatavad väga tähelepanelikult, et nad selle abistamisega iseennast ei kahjustaks. Meie sellist piiri ei järgi. See võib aga meile valusalt kätte maksta.
Võibolla on see vaid minu isiklik arusaam, aga mulle näib, et Kaja Kallase valitsus on sellise poliitika valinud mitte sedavõrd suurest ja siirast Ukraina armastusest, kui et omada mingit aupaistet ja et õigustada Kaja Kallase sõjaprintsessi ja uue raudse leedi tiitlit. See avaks talle uksed lääne struktuurides kõrgele ametikohale.”