Praegu telekanalis TV3 jooksev reisisaade “Kaks kanget Jaapanis” näitab hästi ära ühe kultuuri toimimist.
Kristjan Jõekalda ja Teet Margna kohtusid kohe reisi alguses Jaapani kultuuri omapäradega – näiteks seisavad inimesed igal pool järjekordades, ei trügi ega sõimle, maksab enesedistsipliin. Rongis üritatakse igati teisi mitte segada, ei valjusti rääkides ega telefonis lobisedes. Seal ei pakuta isegi naistele istet, sest teisi mistahes moel häirida pole kombeks. Väga palju on keelde – Tokyos pidavat olema kõige rohkem keelumärke, mis seab ka välismaalastele range kohustuse neid järgida.
Võib vaid ette kujutada olukorda, kui sinna ilmuksid Helsingis pealevalu valmistavad Rumeenia mustlased, Euroopat annekteerivad moslemid või kõikjal logelevad neegrid. Sealses ühiskonnas oleks see kohalikele suur šokk ja kohene konflikt kultuuride kokkupõrkest. Aga rändekriisi ajal süüdistati Tõusva Päikese Maad just selles, et nad võtavad liiga vähe migrante enda tihedalt asustatud maale.
Jaapanlased on väga viisakad välismaalaste ja eriti turistide vastu, kuid neilt oodatakse sama ka kohaliku kultuuri osas. See rahvas võtab võõraid väga ettevaatlikult omaks ja riiki pidama jäänud välismaalased on üldjuhul hõivatud, mitte ei ela ühiskonna kulul, nagu see on Euroopasse kokkutormanud migrantidel kombeks.
Võõrad on sealmail oodatud, kuid ainult sellised, kellest on ühiskonnale kasu ja kes austavad sealset kultuuriruumi, mistõttu neid väga palju pole ja jaapanlased on konkurentsitult oma kodumal enamusrahvus. Meil on heaks näiteks Kaido Höövelson ehk Baruto, kes tõestas jaapanlastele, et on väärt nende lugupidamist.
Jaapanlased on seega loonud ühiskonna, kus hoitakse oma kultuuri, kuid ollakse täiesti kaasa läinud kaasaegsete arengutega – ainult et need kaks asja on suudetud omavahel tasakaalus hoida.
Selline ühiskonnakorraldus peaks ka Eestile eeskujuks olema. Liberaalses ühiskonnas lastakse paraku kõik “karvased ja sulelised” sisse ja pärast hakatakse tekkinud olukordi klaarima.
On ka täiesti teistsuguseid ühiskondi, mis eelnevaga vähimalgi määral ei haaku. Hiljuti võis teles taas näha filmi “Vereteemant”, mille stsenaarium rajaneb tõestisündinud sündmustel ehk Lääne-Aafrika kodusõdadel.
See film räägib Libeeria kodusõjast ja teemandiärist. Mõistusega vaataja jaoks ütleb see film veelkord, et aafriklasi peab aitama, aga nende kodumaal. Ja neil endil tuleb oma kodus, Aafrikas, elu korda seada, mitte Euroopasse pageda, kuhu nad toovad oma verised vastuolud kaasa, nagu enamik migrante, kes hakkavad suurtes kogukondades ikkagi endist elu elama.
Kurjategijad on need Euroopa liidrid, kes meelitavad neegreid Euroopa linnadesse, kus neist ei saa kasu olema ei Euroopale, Aafrikale ega põgenikele endile. Eriline kaabakas on Iiri laulja Bono, kes nõuab võimu andmist kogu maailmas aafriklastele – vaadake seda filmi ja te näete võimalikku aafrikalikku tulevikku Euroopas. Selle mandri kodusõjad kubisevad ülimast metsikusest, alates genotsiidist Rwandas kuni kannibalismi ja massivägistamisteni Kongo DV-s.
Pole vaja aafriklastest migrante kohale tuua, ka telepilt räägib hästi sellest, mis toimub nende kodumaal – ning sama hästi näeb ekraanilt Jaapani näitel ära, kuidas oma maa ja kultuuri hoidmine riike edendab.