Eestis on puudu raha laskemoona ostmiseks, tsiviilkaitset pole sisuliselt olemaski, linnaelanike evakuatsiooniplaane pole kunagi läbi mängitud ja värsked uudised ütlevad, meie haiglad ei saaks hetkel sõjakaotuste menetlemisega hakkama.
BNS vahendab: “Sotsiaalministeeriumi kriisireguleerimis- ja toimepidevuse juht Häli Tarum kirjutab väljaandes Med24, et sõjast tingitud lisakoormusega hakkamasaamiseks on vaja haiglatesse investeerida veel 68 miljonit eurot.
“Riigikaitselises olukorras suureneb tõsiste traumadega patsientide arv hüppeliselt ning taoliste traumade patsientidega hakkama saamiseks on tänased varud napid. Selleks on aga vaja investeerida haiglatesse ligi 68 miljonit eurot, et suurenenud traumapatsientide korral oleks haiglatel piisavalt ressursse, et vältimatut abi nii tsiviilsektori kui kaitseväe tarbeks osutada,” kirjutab Tarum.
Tema sõnul on vähe teada fakt, et kaitseväe ja liitlaste meditsiinivõimekus Eesti territooriumil tugineb suurest tsiviilmeditsiinil. See tähendab, et ootused Eesti haiglatele ja tervishoiusüsteemile laiemalt on riigikaitselises situatsioonis midagi muud kui tavaolukorras. Peale elanike tavapäraste terviseprobleemide tuleb võimalikus sõjalises konfliktis ravida ka rindelt tulnud mehi ja naisi.
“Ukraina kogemus on näidanud, et sõjaolukorras tuleb haiglate töö olulisel määral ümber korraldada – seda nii olemasoleva hoone piires kui väljaspool seda. Vajalik on haiglate osakonnad ümber profileerida ja viia läbi muutused töökorralduses. Nende eesmärkide edendamiseks on terviseamet uuendamas hädaolukorra lahendamise plaani ning koostöös valdkonna ekspertidega töötanud välja haiglate ümberpaiknemise plaanid, et asutused saaksid jätkata tegevust ka olukorras kui olemasolevad hooned tuleb põhjusel või teisel sõjalises olukorras hüljata,” kirjutab Tarum ja tõdeb, et kuigi olemasolevat haiglavõrku ei saa kohandada kuulikindlaks, saame siiski tõsta haiglate võimekust kriisis toimida.
“Laia riigikaitse edendamise eesmärgil kitsastes rahalistes võimalustes on investeerimine inimestesse ja asutustesse üks odavamaid valikuid,” nendib Tarum enda kirjutises. “Paljude mitte-sõjaliste võimete puhul pole tarvis mahukat taristut ega suurel hulgal varustust, kuid ilma plaanide, personali ja varudeta ei ole võimalik täita ühtegi riigikaitseülesannet. Seetõttu on oluline mitte unustada, et peale riigi kaitsevõime ja -investeeringute on olulised ka teised laia riigikaitse osapooled, kellel oma oluline roll Eesti julgeoleku tagamisel.”