29.09.2019
Tallinna linnaliikluses pole kõik kaugeltki mitte korras.
Mustamäe Linnaosakogu liige Vsevolod Jürgenson arutleb pealinna autostumise üle ja pakub mõningaid lahendusi.
“Suvepuhkuste lõppedes on taas aktuaalseks muutunud autostumise teema. Tallinnas on autode arv jõudnud juba 200 000-ni, millele lisandub ca 50 000 igapäevaselt linna vuravat naabervaldadest pärit neljarattalist.
Me kõik kaotame ristmikel ja ummikutes aega, ent tõsiseid ettepanekuid, kuidas liikluskaost tulemuslikumalt korrastada, ei pakuta. Just sellepärast otsustasin, igapäevaselt Tallinna ülekuumenevas liikluses seikleva inimesena, mõned asjad selgemaks rääkida.
Probleemiks liiklusvoogude tõhusamal planeerimisel ja suunamisel, on linna üldplaneeringu puudumine. Aastate eest otsustati Tallinna Linnaplaneerimise ametis, et edaspidi koostatakse üksnes linnaosade üldplaneeringud ning erinevate valdkondade, näiteks kõrghoonete teemaplaneeringud, mis siis ühises mustris asendaksid linna üldplaneeringu.
Teoreetiliselt oli mõte õige, praktikas aga kehvapoolne. Linnaosade üldplaneeringuprotsessis unustati sidusus naaberasumitega ning arvestati vaid kitsalt antud linnaosa eripära. Tulemuseks on erinevatest kildudest koosnev eklektiline dokumendimapp, mis ei suuda kajastada ülelinnalisi vajadusi.
Ka üldplaneeringute menetlemiseks kulutatud aeg, lammutas ühtse ülelinnalise planeeringupildi. Kahe linnaosa üldplaneeringud on seni kehtestamata, ülejäänute menetlemine venis üle kümne aasta ning need lähtuvad olukorrast, kus Tallinnas oli kümnete tuhandete jagu vähem elanikke ja veerandi võrra autosid.
Nõmme üldplaneeringuga alustati näiteks 2001 ja täna pole see veel kehtestatud. Sama kurb lugu on ka 2006. aastal algatatud Põhja-Tallinna planeeringuga. Kesklinna üldplaneering algatati aga alles käesoleval aastal.
Suure pildi puudumisel pole imestada, kui Peterburi maantee – Filtri tee ümbersõidu eelised nullib veerandtunnine ummik Tehnika tänavas või Haabersti mitmetasandilise ristmiku mugavuse hävitab kasvav liikluskaos Tammsaare – Sõpruse ja Paldiski maantee – Endla liiklussõlmedes. Repliigi korras olgu öeldud, et Mustamäe üldplaneering näeb ette Tammsaare tee laiendamise ja süvendisse viimise, mis Tammsaare-Sõpruse sasipuntra lahti harutaks, peale 2014. aastat. See aeg on nüüd käes.
Jääb vaid loota, et Paljassaare ja Russalka vahelise rannaala üldplaneering on sidususega rohkem arvestanud ning Reidi tee innovatsioon ei kuhtu mõne logistilisele teljele jääva ristmiku läbilaskevõime ammendumisel.
Kokkuvõtteks tuleb nentida, et pole võimalik leevendada liikluskaost linnas, kus puudub kaasaegne üldplaneering, mis ülelinnalist logistikat arvestades määraks tõmbekeskuste arengu, uute elamuasumite tekke ja võimalike juurdepääsude lahendused.
Autostumise suurimaks põhjuseks on kodude, töökohtade, koolide ja tõmbekeskuste hajaasend. Me ärpleme oma muljetavaldava e-riigiga, ent e-kontorite loomine, kus inimesed saaksid töötada kodust lahkumata ning tipptunni autoderohkust suurendamata, pole meil eriti laabunud. Nii kihutavadki kümned tuhanded usinad ametnikud, kes vabalt saaksid oma ülesandeid täita ka kodust lahkumata, igal hommikul kontorisse ja õhtul tagasi koju.
Riigi ja linna tasemel pole märgata erilist huvi ettevõtetele kodutöökohtade loomist motiveerivate soodustuste andmist, ja ega riigiasutusedki soovi selles osas teenäitajaks saada.
Autostumist soodustab ka kodulähedaste lasteaiakohtade nappus või kodukooli kehv maine. Nii tungleb päevast-päeva liikluses autosid õnnelike lastevanematega roolis, sest neil on läinud korda panna laps kesklinna eliitkooli või hankida lasteaiakoht hea mainega lasteasutusse. Nüüd tuleb mudilane või õppur kilomeetrite kaugusel asuvasse haridustemplisse toimetada, kuna ühistransporti pole mudilasel üksi asja ning väikest koolijütsigi ei julge intensiivse liiklusega tänavate kaudu seiklema saata.
Ajal, mil Tallinna ja riigi pikki aastaid kestnud vastasseis on lõpuks raugenud, võiks kaaluda Suur-Tallinna üldplaneeringu või vähemalt arengukava koostamist, mis veidigi korrastaks põllule rajatud elamuasumite staatust ning lõpetaks olukorra, kus töö, teenused ja meelelahutus saadakse Tallinnast, maksud aga viiakse valda.
Aeg oleks ka ühiselt nuputada, kuidas neist põlluküladest panna sõitma mugav ühistransport lähima kooli ja kaupluseni ning edasi ilma suurema ooteajata ka Tallinna kesklinna. Harjumaad tuleb võtta sellisena nagu see on – pealinnaga üha enam kokku sulavana.
Tallinna liikluskorralduslikud vahendid kuuluvad eelmisesse sajandisse. Rääkimata sellest, et meil puuduvad seni tänavad, kus sõiduridade liikumissuundi vastavalt vajadusele korrigeeritakse (uus Gonsiori tänav on selles suhtes esimene pääsuke), pole mõelnud ka fooridele, mille tsüklid muutuvad vastavalt reaalsele liiklusolukorrale.
Meil puudub reaalajas liiklust hindav keskus, mis edastaks on-line informatsiooni juhtidele ning haldaks läbi fooride ja muu korraldusliku automaatika kogu linna liikluslahendusi. Tallinna liikluskorraldajad keskenduvad puudulike algoritmide koostamisele, mitte reaalsete lahenduste otsimisele.
Ent tehnika tehnikaks! Õhtuste tipptundide ajal oleks abiks ka see, kui leitaks mõni reguleerija, kes hoiaks ära suurte ristmike kinnisõitmise. Seda suudaksime teha kasvõi homme, kui ainult tahtmist jätkuks. Uskuge, nii mõnegi liiklussõlme läbilaskvus kasvaks kordades.
Autostumise üheks põhjuseks on ka vananenud hoiakud. Me oleme auto usku ning neljarattaline sõber pole mitte üksnes sõiduvahend, vaid staatuse sümbol. Õige mees ei lähe ka kodust kilomeetri kaugusele jõudmiseks bussiga seiklema, vaid haarab ikka autorooli.
Seniseid hoiakuid tuleb muuta, sest autode arvu kasvunumbreid arvestades on meil juba viie-kuue aasta pärast Tallinnas kuni 70 000 autot senisele 250 000 lisaks. Me upume ummikutesse, aga uppuja päästmine on teadupärast tema enese asi.
Autostumise ohjeldamisest rääkides, jõuame tahes-tahtmata välja ühistranspordini, mis Tallinnas on, öeldagu poliitiliste diskussioonide ägeduses mida tahes, väga heal tasemel. Selleks, et saavutatut hoida, tuleks aga lõpule minna ühistranspordi arengukava koostamisega, mis aastate eest millegipärast soikus.
Ja eelnevalt tuleks ikkagi selgitada välja mängureeglid, kas ja kuidas minna edasi Tallinna ja lähivaldade sidusa ühistranspordiga, milliseid investeeringuid see vajab ning kuidas seda rahastada. Muidu räägime Rae ja Viimsi trammist ning Saue monorelsist, aga tegelikkuses ei suuda panna käima isegi valdu linnaga ühendavaid pikendatud bussiliine.”