Värske uudis ütleb, et praegune Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart kavatseb kandideerida Keskerakonna esimeheks. See aga muudaks erakonda tõsiselt, kuigi Kõlvart väidab, et ei lähe parteid üle võtma.
Kõlvarti kohta räägitakse sageli tunnustavaid sõnu sellest, et ta on tark ja intelligentne, orienteerub hästi poliitikas ja temas voolab ka eesti verd, kuid laias laastus on ta venemeelne.
Venemeelne ei tähenda seejuures ei Putini- ega suurvenemeelsust, vaid pigem seda, et Kõlvart orienteerub siinsele vene-, mitte eestikeelsele kogukonnale. Ehk siis ei võitle ta ühelgi rindel eestluse eest, vaid pigem esindab venekeelses kogukonnas nii levinud arvamust, et eestlased ja venelased on selles riigis võrdsed ja see pole enam eestlaste rahvusriik. Kõlvart on Eesti vene poliitik.
Kolumnist Ivan Makarov kirjutas selles osas väga hästi Viktoria Ladõnskaja kohta, et too on igati läänelik ja kaasaegne naine, aga kui ta peab hääletama küsimuses, kus mängus on vene kogukonna huvid, hääletab ta südame, mitte mõistusega.
Kõlvart on segu mingist lääne- ja samas venemeelsusest. Seda on näha sellest, kuidas Tallinn viib ellu Brüsseli lollusi (eriti rohepöörde osas) veneliku võimulojaalsusega – ehk siis pole talle probleemiks üle võlli lasta, nagu näiteks jalgrattateedega suuremas osas aastast kehva ilmaga Tallinnas.
Lisaks tähendab Kõlvarti saamine Keskerakonna liidriks ilmselt partei muutumist rohkem vene parteiks – nii nagu valitseb linnavalitsuses pealinna Keskerakonna Lasnamäe sektsioon.
Kui võrrelda Yana Toomiga, siis on Kõlvart igati parem variant, aga Eesti eest ta ei seisa. Ta seisab multikultuurse ja rohkem venestuva Eesti eest ning viib selle mentaliteedi tugevamalt ka Keskerakonda, kus see niigi juba olemas on.
Uued Uudised