Auvere droonijuhtumi taustal peaks meie riigijuhid ümmarguse keerutamise asemel pöörduma NATO poole, et algatada uurimine ja teha välja, mis moel see droon NATO liikmesriigi territooriumile sattus ja meie energiataristut ründas.
Ükskõik, kas see on Vene või Ukraina droon, tuleb esitada vastava riigi esindajale noot, sest on rünnatud Eesti suveräänsust. Lisaks tuleb pöörduda NATO peasekretäri poole nõudmisega käivitada artiklis 4 ette nähtud konsultatsioonid, nagu taotles seda Poola mullu septembris, kui Vene droon nende territooriumile tungis.
NATO aktiveeris siis Põhja-Atlandi lepingu artikli 4, mis võimaldab kiireloomulisi konsultatsioone liikmesriikide vahel.
Artikkel 4 on mõeldud olukordadeks, kus mõni liikmesriik peab oma territoriaalset terviklikkust, poliitilist sõltumatust või julgeolekut ohus olevaks.
Artikkel võimaldab kõrgetasemeliste läbirääkimiste kokkukutsumist, et ohtu ja sellele vastamist arutada. Järgmine artikkel 5 aga käivitab kollektiivkaitse.
Meie riigijuhid ei ole aga selle pealegi tulnud. Selle asemel kehitatakse siin õlgu stiilis, et mis siin ikka teha – kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad.
Siseminister Igor Taro praalis aga, et „Ust-Lugas on korralik lõke üleval – väga võimas ja ilus“. See on absoluutselt ebavajalik provotseeriv, kui meil pole isegi võimekust oma riiki kaitsta, et siia need lõkked ei tule.
Kolmapäeva öösel toimunud Ukraina droonirünnak oli ulatuslikem sõjaline operatsioon, mida tänapäeval Eesti piiri lähedal nähtud ja need jätkuvad.
Kaitseväe juhataja Andrus Merilo ütles eile „Esimeses stuudios“, et Eesti territooriumile sattunud droone oli rohkem, kui see, mis vastu Auvere elektrijaama korstent lendas.
„Tuleb aru saada, kui lähedal Auvere elektrijaam on riigipiirile, see on umbes kaks kilomeetrit linnulennult. Sellise olukorra vastu mingit eelhoiatust ei olnud ja reageerimisaeg selliseks intsidendiks puudub,” lausus ta.
Millise drooniga täpselt tegu oli, ei saa veel kindlalt väita. “Võib-olla oli ka ründedroon, lihtsalt lõhkepea ei toiminud nii, nagu peab. Aga täna kõige tõenäolisem hüpotees on, et tegu oli peibutusdrooniga. Nii Ukraina kui ka Venemaa kasutavad massiliselt peibutusdroone, et õhutõrjevahendeid kurnata,” ütles Merilo.
Aga kui droon oleks kandnud tuumapead? Ja mis mõttes Vene piirile liiga lähedal? Allalaskmiseks tuleb see siis lubada sisemaale?
“Rahuajal on allalaskmine sisuliselt võimatu, arvestades vahendeid, mis kaitseväel on kasutuses. Võib-olla tuleviku tehnoloogiad võimaldavad seda teha lühema distantsi pealt. Peame aru saama, et me ei saa mingil juhul lasta rahuajal suunaga Venemaa poole, riskides tahtmatu eskalatsiooniga,” vastas Merilo, lisades, et “sõjaajal me kaotame Auvere kindlasti”
NATO hävitajad oleksid olnud võimelised reageerima drooniohule siis, kui droonid oleksid tulnud piirist kaugemale. “Konkreetselt Auvere kaitsmiseks olid hävitajad kasutud,” ütles ta.