Üks lihtsamaid võimalusi kallutamata meedia fikseerimiseks on see, kui käsitletud loost ei kuma välja see, milline on ajakirjaniku või toimetuse seisukoht antud küsimuses (välja arvatud juhtkiri ja arvamuslood).
Ennast sõltumatuks pidavas Eesti ajakirjanduses on paraku ka uudislugudest täiesti üheselt arusaadav, millise ideoloogia poole väljaanne ja tema leheneegrid hoiavad.
Nii kajastas Eesti Rahvusringhääling Poola valimisi sajaprotsendiliselt valitseva erakonna Õiguse ja Õigluse Partei (PiS) vastaselt – “rahvus(!)ringhäälingu” Brüsseli-truudus lausa haukus näkku. Ega teisedki väljaanded eriti sellest liinist erinenud – teise asjana rõõmustati üheskoos Ungari opositsiooni edu üle Budapestis, süvenemata isegi sellesse, et ka opositsioonis on üheks tugevamaks jõuks konservatiivne Jobbik.
Postimees paneb täiesti eurotruult: “KOHALIK VAADE. Kataloonia iseseisvuspüüdlused jätkavad Hispaania lõhestamist.” Huvitav. kas aastatel 1985-1988 (ehk siis, kui glasnost oli alanud, aga väga julgelt veel suud lahti teha ei tohtinud), oleks Postimees-Edasi kirjutanud: “ERSP jätkab Nõukogude liidu lõhestamist”?
Igor Gräzin märkis kord, et Eesti meedia uudised Katalooniast on kui Madridi keskvalitsuse pressiteated. Ei mingit kaasaelamist ühele iseolemist soovivale rahvale, ei hukkamõistu keskvalitsuse liigsele vägivallale – eurotruudus ennekõike!
Eestis on juba ammu kadunud igasugune kaastunne isemääramisõiguse eest võitlevatele rahvastele ja suveräänsuse kaitsmise nimel pingutavatele riikidele – selle asemel toetatakse ka meedias täiel rinnal globalismi, suurriike ja impeeriumilaadseid moodustisi. Ununenud on meie endi pikk ja vaeva täis iseseisvusvõitlus, kui me pahandasime, miks teised meid ei toeta.
Ajakirjandus on aga endine – tema laulab ikka suurte isandate ette antud laulunootide järgi.
UU