Sellele vaidleb mõnigi vastu, aga reaalsus on see, et kultuurisektor on näljapajukil. Enamik neist on Reformierakonna, sotside ja E200 valijad, aga on “omadelt” vastu pükse saanud, nii et on pidanud streigilaadset toodet korraldama. Seejuures torkas siis silma, et ega rahvas nende nõudmisi väga ei toetanud.
Siinkohal tuleb täpsustada, et jutt ei käi eesti traditsioonilisest kultuurist, vaid “kaasaegsest kunstist”. Rahvakultuur on samuti leivakannikata jäetud, sest prioriteet on “moodsal kunstil”, mida me nägime aastavahetusel ERR-is, ühel etendusel ERM-is ja tühistamistel Kumus. See on “kunst”, mida võib nimetada “purki sittumiseks” ja mis eksisteerib ainult tänu riigi toetusele, muidu see ei müüks ja kõngeks.
Eesti “kaasaegne kunst” ei ole kunst, vaid on kultuurimarksism. Tegelikult peaks kunst tooma naudingu, positiivsed tunded, imetluse… kaasaegne kunst aga on eesmärgiks seadnud provokatsiooni, ärritamise, vihastamise. See ongi pigem revolutsiooniline ülesässitus. Sellest ei sünni midagi ilusat, pudeneb vaid konflikt, viha, vastasseis. Kogu see svetagrigorjevate neegritega k…pimine on labasus, inetus ja rumalus – aga see nimetatakse nüüd “kunstiks”.
Pole siis imestada, et “kunstiinimesed” ära ei ela, vähemalt senikaua, kuni nad “provotseerivad”. Kui nad naasevad kaunite kunstide juurde, mis paneb imetlema, saab ka kultuurisektor taas lugupeetuks ja nende kunst ostetavaks.
Uued Uudised