Eesti poliitikas on tegelikult kõik suhteliselt lihtne – on need, kes tahavad Eestit alles hoida; on need, kes tahavad kõigi arengutega kaasa minna, mida see ka kaasa ei tooks, ja on need, kes tahaks kõik maha lammutada, et sellele midagi omatahtsi tekitada.
Rahvuskonservatiive on pikka aega süüdistatud kapseldumises, minevikus elamises, arengutele vastu seismises ja kinnise ühiskonna soovimises, mis aga on liiga lihtsustatud pilt. Nad tunnistavad arenguid, kuid tahavad hoida seda, mis on hoidmist väärt.
Eestis on selleks rahvusriik, eesti keel ja kultuur, mille säilimiseks on see riik loodud. Siia riiki tulevad paratamatult võõrad, muutuvad kombed ja arusaamad, aga rahvuskonservatiivid ja osa Isamaast ehk selle isamaalisem pool tahaks Eestit hoida ja halvemale vastu seista, või siis vähemalt neutraliseerida.
Siis on veel need, kes tunnistavad ainult muutusi ja tahavadki, et Eesti käiks kaasas maailma arengutega, sealhulgas lubaks siia võõraid, võtaks üle imporditud väärtused ja muudaks selle maa ühenäoliseks Normandia või Schleswig-Holsteiniga, peaasi, et me oleks “euroopalikud”. Nende jaoks võib Eesti ju olla, aga ei pea tingimata, parem kui see oleks midagi “progressiivset”. Nende hulka kuuluvad Reformierakond, Keskerakond ja Isamaa Parempoolsed.
See seltskond on kõige selgrootum, neile loeb ennekõike raha, mitte väärtused, nad lömitavad suurvõimude ees, lähevad kaasa kõigega, mida peetakse progressiivseks ning on valmis endastki lahti ütlema. Hea näide on näiteks homoagenda pealetung – enamik sellest seltskonnast on heterod, aga kuna nõutakse homoseksualismi tunnustamist, on nad nii-öelda “gei-uhkuse” eesotsas marssimas.
Ning lõpuks lammutajad, keda esindavad ennekõike sotsid ja Eesti 200 – nemad muudaks Eestis kõik teiseks, teeks siia multikultuurse riigi, lubaks “kõigil kõigiga” seksuaalsuunitlusi, saadaks prügikasti kõik senised väärtused ja looks uue maailma, nagu tegid kord bolševikud. See seltskond on valdavalt ideoloogilised poliitkomissarid ja nende küljes ripub ohtralt puuke ideoloogiliste MTÜ-de näol.
Seejuures räägivad kõik kolm seltskonda sellest, et tahavad Eestile ja eestlastele ainult head. Eelneva järgi saab iga mõistusega inimene otsustada, kelle poliitika eestlust tegelikult hoiab.